Fotol: Mihhail Falõnskov
Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik
Nüüd on narvalaste Mihhail ja Irena Falõnskovide poeg aasta ja seitsme kuu vanune. Hiljuti tegi väike David läbi plaanilise läbivaatuse Tallinna lastehaiglas. Raske diagnoosiga väikemees paraneb ning oma lähiminevikku püüab see pere unustada nagu hirmsat unenägu.
Eesti kodanikud Falõnskovid elasid ajutiselt Šotimaal koos oma väikese pojaga, kes sündis 2015. aasta 20. märtsil. Sama aasta 10. juunil viisid nad lapse haiglasse, kuna tal oli hakanud halb. Sellest saigi alguse seitse kuud kestnud õudus.
Haiglas ütles arst, et nähtavasti on laps saanud löögi. Meedik kutsus kohale politsei ja sotsiaaltöötajad. Järgmisel päeval konstateerisid teised arstid: Davidit ei ole maha pillatud, ta ei ole end ära löönud, aga on arusaamatu, mis lapsel viga on. Pärast pika katsumuste rada konstateeriti poisil parema ajupoolkera infarkt.
15. juunil teatasid sotsiaaltöötajad, et nad on pöördunud kohtu poole eesmärgiga laps vanematelt ära võtta ja anda asenduspere hoolde. Vanematel lubati kohtuda Davidiga järelevalve all kaks tundi päevas esmaspäevast reedeni.
Algas piinarikas võitlus poja tagasisaamiseks, mis lõppes sellega, et selle aasta 6. jaanuaril anti David üle tema vanaemale. Pere lahkus Suurbritanniast.
Mihhail, kuidas juhtus nii, et te sõitsite Irenaga Šotimaale?
Mina töötasin Eesti Energias, mu tulevasel naisel aga tööd ei olnud. Tema sõitis sinna esimesena. Seada enam, et Šotimaal elab tema onu. Euroopa Liidu kodanikena saime kohe spetsiaalse kaardi ja asusime tööle köögiviljade töötlemistehases. Hiljem leidsin ma tööd firmas DM Design, viimased kaks aastat aga tegelesin äriga, avasin internetikaupluse. Asjad läksid meil hästi, kuni juhtus see lugu.
Kuivõrd tavaline on seal see, et laps võetakse perekonnalt ära ja antakse asendusperre?
Me olime muidugi niisugustest juhtumitest kuulnud, kuid eriti neid lugusid ei uskunud. Kui David võeti meilt ära, sotsiaaltöötajad korrutasid: milleks teile see laps, sest ta jääb invaliidiks. Nad ütlesid, et jätku me ta maha ja las temaga tegeleb selleks ettenähtud osakond. Meie aga võime sõita kuhu soovime, kuid last meile ei anta.
Mis aga puutub niinimetatud hoolitsusse „selleks ettenähtud osakonnas“, siis juba Eestis olles imestasid füsioterapeudid, et miks oli see juhtum nii käest lastud. Miks ei hakanud Šotimaa meedikud lapsega kohe tegelema? Positiivset dünaamikat oleks olnud võimalik saavutada juba märksa varem. David aga lihtsalt lamas ja isegi tema mähkmeid vahetati, kuidas juhtus.
Normaalset meditsiini me seal ei näinud. Kõigi küsimustega tegelevad seal perearstid, kõigi haiguste puhul kirjutavad välja paratsetamooli. Kui Irena sünnitas, anti talle valuvaigistina samuti seda preparaati. Üks meie tuttav, kes oli töötanud Venemaal arstina ja sõitnud siis oma mehe juurde Šotimaale, pöördus oma kroonilise haigusega arsti poole, et saada vajalikke tablette. Ka talle määrati paratsetamooli, kuid nõutud tablettide väljakirjutamisest keelduti.
Aga toitlustus, elamistingimused, haridus?
Toit ja elamine on Šotimaal kallimad, kuid minimaalpalk on inimestel, kes inglise keelt ei valda või valdavad seda halvasti, 1500 eurot. See tõmbabki ligi. Lastetu abielupaar võib seal edukalt teenida, kuid lastega on parem Šotimaale mitte tükkuda. Ka mitte hariduse pärast. See on neil äärmiselt käest lastud, lapsed degradeeruvad juba lasteaiast peale.
Kas teie arvates on Eesti kodanikud võõrsil kaitstud?
Erilist kaitset märgata ei olnud. Kui ei oleks asjasse sekkunud Euroopa Parlamendi liige Yana Toom, kes läks välja kuni Eesti suursaadikuni Suurbritannias Lauri Bambuseni, kui ei oleks tegutsenud tema büroo, mille töötajad lahendasid operatiivselt bürokraatlikke probleeme, oleks kõik võinud lõppeda palju kurvemini. Samuti tahame tänada meie tuttavaid, kelle kaudu õnnestus meil jõuda kohalike parimate advokaatideni. Nende abiga oleksime lõpuks näinud oma last ehk kord kuus poole tunni vältel. Sotsiaaltöötajad arvavad seal, et kohtumised vanematega tekitavad lapses stressi.
Kas te kavatsete Šotimaa võimud vastutusele võtta?
Jah, me kaalume võimalust esitada Šotimaa võimudele hagi seoses lapse tervise tahtliku kahjustamisega. Ainult tänu Eesti meedikute, füsioterapeutide ja massööride jõupingutustele on David hakanud iseseisvalt istuma ja ka tema vasak jalg toimib paremini.
Kuidas aga on kriminaalmenetlusega, mis teie suhtes Šotimaal algatati?
Siis, möödunud aasta juunis, pidas politsei minu ja Irena 10 tunniks kinni ja kuulas üle. Vaatamata sellele, et „lapse kohtuprotsessi“ me võitsime, oleme endiselt „potentsiaalsed kahtlusalused“ seoses oma väikelapse halva kohtlemise ja talle kahju tekitamisega.
Kinnipidamisel võeti meilt ära korteri võtmed ja see pitseeriti kinni. Meil tuli elada tuttavate juures. Koju õnnestus meil minna alles kaks nädalat hiljem ning sedagi alles siis, kui asjasse olid sekkunud advokaadid. Ent meilt ära võetud kaht mobiiltelefoni, digitaalset fotoaparaati, sülearvutit, lauaarvutit ning veel mõningaid pisiasju ei ole meile siiani tagastatud. Me hindame seda vara 8000-10 000 eurole. Peamine aga on see, et seal on fotod ja videod, kogu meie elu – pulmapildid, ka esimesed ülesvõtted Davidist.
Võib öelda, et Šotimaa bürokraatiaga võrreldes on Eesti oma kerge variant. Kuudepikkune kirjavahetus politseinike ja Eesti saatkonnaga Suurbritannias on lõppenud seni sellega, et 1. novembril saime suursaadik Lauri Bambuselt kirja, milles ta teatas, et politsei ei pea veel võimalikuks tagastada meie isiklikke asju, mida olevat vaja asja arutamisel, kuid mõne aja möödudes võime need siiski kätte saada.
Eestis paraneb väikemehe tervis silmnähtavalt. Šotimaal säästetud raha on võimaldanud perel avada Narvas väikese poe. Lisaks sellele on Falõnskovide juhtum aluseks petitsioonile, mille Euroopa Parlament on tunnistanud vastuvõetavaks ja kavatseb selle läbi vaadata.
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi sõnul on „petitsioonide komitees antud Briti sotsiaalteenistuste poolt laste sunniviisilise äravõtmise teemale prioriteetne staatus, Falõnskovide võit aga on märkimisväärne ka seepärast, et annab lootust kümnetele Briti sotsiaalsüsteemi ohvritele.“