Eesti vajab presidenti, kes ei häbene oma rahvast, on võimeline partei tagatoad puu taha saatma ja peaministri avalikku häbiposti panema, kui see seab mõne välisriigi huvid Eesti huvidest ettepoole! Nii arvab kolumnist ja saatejuht Jakko Väli, kes esines 30.mail Rahvarinde muuseumis toimunud konverentsil „Millist presidenti Eesti ootab“. Avaldame tema kõne lühendatud kujul.
Eelolev suvi rõõmustab eelkõige ajakirjanikke. Hapukurgihooaeg tuleb seekord sisukam, sest augusti viimastele päevadele Riigikogus eelneb kolm kuud kestev eelmäng. See on suletud poliitsüsteemi etendus rahvale – aidake meil valida presidenti! Pöördutakse justkui näoga publiku poole, kuid maskid on ees ja diilid tehakse ikkagi kulisside taga.
Riigireform võiks alata sellest, et kaotada vabariigi presidendi ametikoht.
Eesti ei vaja esiametnikku tema 70-liikmelise õukonnaga, kel puudub sisuline võim. Kui vananevad poliitikud soovivad endale mugavat langevarju, siis saatkem nad Brüsselisse hea elu peale.
Miljoni vaese riik saab suurepäraselt hakkama ka sel moel kui ühildada Riigikogu esimehe ametikoht presidendi ülesannetega. No muidugi – sel juhul tuleks praegune hall bürokraat välja vahetada vähe elavama ja karismaatilisema isiksuse vastu.
Savisaar, muide, oleks Riigikogu esimehena presidendi ülesannetes üks paremaid kandidaate ainuüksi seepärast, et ta ei laseks Reformierakonna noortel kukkedel puldist rahvasaadikuid mõnitada nende küsimustele vastamise sildi all.
Olukorrast riigis – mis oludes me presidenti valime
Eesti riik on justkui atrofeerunud vatsakestega süda. Pumpab verd loiult ja äsja läbitud kahesaja viiekümnest meetrist (25 aastat) on võhm nii väljas, et ette võetud maratondistantsi läbimine tundub üsna lootusetu üritus. Need, kes räägivad, et meie riik on valmis, manipuleerivad rumalate ja ükskõiksetega. Neid leidub publiku hulgas kahjuks üha rohkem.
Riigist rääkides, siis me põletame raha heleda leegiga, kuid tulemust pole ja kunagi tehtud reformide mõju riigi arengule on haihtunud. Estonian Air, raskustes riiklik energiafirma, Eesti Raudtee nukker seis ja Tallinna Sadama mängud laevafirmadega…
Alles me olime uhked selle üle, et oleme konkurentidest ette rebinud. Kuid riigi ülesehitamine ei ole sprint ja siin kiiruse eest auhinda ei anta. Eesti areng on tulnud suurte elanikegruppide arvelt. Nende poole miljoni töötaja arvelt, kes teenivad täna kusagil seal 600 euro ümber kuus, millega saab hädapäraselt rahuldatud inimese esmased vajadused.
„Talendid koju!“ on tühjalt kõmisev loosung , kui neil talentidel siin midagi teha pole, nende lastele ei jätku lasteaiakohti või kui toidukraami ostmiseks tuleb sõita poolsada kilomeetrit.
Tühja tuult tallavate presidendi kantselei ametnike palk samal ajal on üle 2000 euro ja mingit talenti pole Kadriorus vaja. Küll aga pead sa olema alati valmis langema tujuka kuninga ohvriks nii nagu see juhtus targa, haritud ja tohutu töövõimega Iivi Anna Massoga.
Eesti põhiseadus ütleb, et Eesti riigi mõte on eestlaste kui rahvuse keele ja kultuuri säilitamine. Kuid ma laiendaksin seda kõikidele neile, kes on Eestis sündinud, omagu nad siis punast passi või halli passi: kõik siin sündinud inimesed ja nende vanemad peavad ennast ühtviisi hästi tundma. Selleks peab Eesti ühiskond olema endaga toime tulevate, avatud hoiaku ja avala mõttelaadiga inimeste koduks. Meid ei vii edasi erinevate elanikkonna gruppide vastandamine. Minu jaoks on mu venelasest naabrimees oma vahva perega sama usaldusväärne ja „oma“ kui mu sugulased. Esimene Eesti Wabariik oli mitmeski mõttes Euroopa demokraatia esirinnas. Üks seadus, mille üle võisime õigustatult uhkust tunda, oli kultuuriautonoomia seadus. Olla suurmeelne – see peaks olema väikerahva enesestmõistetav omadus. Intelligentse väikerahva, kes oskab ise elada ja laseb ka teistel elada.
Kuid...
Miks ikkagi on nii, et Lätis käies ei kohta ma kusagil venekeelseid silte? On vaid lätikeelsed. Või miks on väikesel grupil soomerootslastel privileeg rääkida Soomes oma ametlikus emakeeles, mis on üks kahest riigikeelest? Lätlased kaitsevad oma keelt ja teevad seda edukalt. Kõik nende Ivanovid, Petrovid ja Sidorovid on passidesse kantud lõputähega „s“. Ivanovs, Petrovs ja Sidorovs. Ning pirivilgeeritud seisusest hoolimata räägivad kõik soomerootslased ka laitmatut soome keelt. Meie aga, kes me sõimame meedias siin sündinud punase passiga venelasi tibladeks, läheme ise kaubandussfääris nende nn tibladega suheldes üle vene keelele ja trükime ka sildid ning menüüd ja etiketid kahes keeles. Riik mitte ainult ei pea näima, vaid ta ka peab olema aus oma kodanike vastu. Ma ootan uuelt presidendilt, et ta asub esmajärjekorras meie keele ja kultuuri kaitsele. Käies samas regulaarselt vene koolides rääkimas venelastest vene lastele sellest kui ilus on eesti keel ning sellest, et Eestimaal elades peab iga siinse kodaniku jaoks olema auasi eesti keelt osata. Seda muidugi mitte vormis, kus puuduliku keeleoskuse juures sunnitakse sind äkki kümnenda klassi füüsikat või keemiat eesti keeles omandama. See on juba lingvistiline inkvisitsoon, mitte hariduse andmine.
Ilves ütles sügisel 2011 oma esimese ametiaja viimases kõnes parlamendile: Eesti väärikad kodanikud väärivad ka seda, et president, parlamendi ja valitsuse liikmed ning ametnikud nii riigi kui kohaliku võimu tasandil suhtuksid rahvasse kui täiskasvanud inimestesse - ausalt, avatult ja täie lugupidamisega.
Seda ausust ega avatust pole täna, viis aastat hiljem, ikka veel mitte kusagil näha.
Wikileaks ja USA mõju Eesti poliitikas
Toomas Hendrik Ilves on olnud presidendina selge läbikukkumine. Kuid ega teda eesti rahvas suurt huvitanudki. Kui enne ametisse astumist oli ta USA suhtes üsna jahe, siis varsti peale presidendiks saamist muutus ta tulihingeliseks USA huvide esindajaks Läänemere kaldal.
USA näeb Eestit selgelt üleminekumaana, millelt ei oodata hetkel enamat peale oma huvide respekteerimise, seda peamiselt Venemaa suunal (Venemaad ei tohi provotseerida).
President Ilvese nimi esineb Wikileaksi kaudu avalikuks tulnud USA diplomaatiliste ettekannete andmebaasis 103 raportis, mis on ka Eesti poliitikute kohta suurim arv. Teisi tuntud Eesti poliitikategelasi, nagu Andrus Ansipit, Edgar Savisaart või Mart Laari mainitakse igaüht vähem kui sajas dokumendis.
Edasi märgitakse: «Ehkki presidendivõim on Eestis piiratud, näitas president Meri, et kombinatsioon soodsast positsioonist arvamuste väljendamiseks, valmidusest laiemalt tõlgendada presidendivõimu ulatust, eruditsioonist ja lihtsalt vanast heast sarmist ning taibukusest aitab sellele institutsioonile kaalu lisada ning Eestil esineda rahvusvahelisel areenil oma kaalukategooriast kõrgemal.
Kuigi me ei näe praeguste kandidaatide seas kedagi, kes Merile lähedale jõuaks, on peente kommetega ja Columbia ülikooli haridusega Ilves ilmselt kõige lähem.»
Lääs pakub meile katust: küsimus on - kas meil kui rahvusel ei tule selle katuse eest mitte liiga kõrget hinda maksta?
Kellele presidendi ametikoha profiil sobib
Ilves presidendina on oma kõnedes küll rõhutanud, et halb seadusloome on taunitav, kuid ei enamat. Vildakalt koostatud pakettseadused, millega Reformierakond on läbi surunud ühiskonnas vastasseisu tekitanud seadusepügalaid, muutusid vahepeal juba normiks.
Me ei ole saanud Ilvese käest vastuseid, miks ta nii teeb: sõnades justkui normaalne mees, tegudes aga valitseva koalitsiooni kuulekas käpiknukk?
Mäletan, et ühes intervjuus oli ta lausa uhke selle üle, et pole kunagi sekkunud erakondade vahelisse nägelusse ehk siis üldse sisepoliitikasse.
Välispoliitika on ju turvaline ja mugav viis ennast kui isikut promoda. Seda enam, et Eestil puuduvad välispoliitikas oma seisukohad. Eesti president Ilves on siiani refereerinud välismaal USA seisukohti Eesti välispoliitika osas.
Ilves ei ole eestlaste president. Ta on läbi oma kahe ametiaja olnud Reformierakonna president. Teisel ametiajal viis ta oma avalikud esinemised Eesti meedias miinimumini. Teda ei huvita Eesti meedia. Ta on viimased aastad otsinud endale uut töökohta väljaspool Eestit. Seega on tal vaja flirtida rohkem välismeediaga. Kuid seda mitte niivõrd Vabariigi presidendina, vaid Toomas Hendrik Ilvesena, kes pääseb püünele, kasutades oma ametikohta.
Presidendi ametikoha profiil sobibki just ennast poliitikas tõestanud tipptasemel poliitikule, kes on oma erakonnasti üle kasvanud ja seega sõltumatu!
Ma ei saa kuidagi nõustuda kriitikaga, justkui oleks midagi halba selles, et presidendiks pürgivad mitte esimeses nooruses poliitikud. Esiteks on vanusetsensus 40 eluaastat igati mõistlik. Teiseks on just sellised poliitilised suurkujud nagu Edgar Savisaar ja Siim Kallas üle igasugusest parteilisest mõjutamisest. Kallas konkreetselt ei salli tänaseid piiratud mõistuse ja primitiivse mõtteviisiga noorukeid Reformierakonna tagatoas. Minul, vastupidi, tekib küsimus, miks ja kas ikka ka tegelikult soovib Allar Jõks saada presidendiks?
Rainer Vakra hinnangul on Eesti lähiaastate julgeolekurisk number üks radikaalsusele õhutavad parempopulistlikud poliitikud, kes oma võimuiha rahuldamiseks üritavad eestlased omavahel põhjalikult tülli ajada. EKREIIDID – ütles Keskerakonna ülejooksik Vakra, on ohtlikud! Kuid ta jättis targu ütlemata, et nad on ohtlikud sotside võimupositsioonidele. Te juba taipasite ilmselt, et siinkohal ütlen ma neljanda presidendikandidaadi nime ja see on Mart Helme. Niisiis: Kallas, Jõks, Helme ja Edgar. Kallasel ja Edgaril on meediaga delikaatne suhe. Jõks on meedia lemmik ja Helmega on meedia sunnitud arvestama. Kuid nad kõik on paremad partnerid kui praegune Ilves.
Toomas Hendrik Ilves tegi meile kõigile selgeks, milline mõttetu ripats võib olla Vabariigi president. Me peame leppima sellega, et presidendi institutsioon jääb kestma veel vähemalt aastani 2026.
Kuid me ei tohi leppida sellega, et Kadriorgu astub näiteks Marina Kaljurand, kes oleks nii nagu seda on Ilves täna poliitiline ettur ühe erakonna tagatoa käes. Me vajame sõltumatut presidenti, kes on käinud läbi tulest ja veest, kes suudab suhelda nii Ida kui Läänega ning kes ei ülbitse ei Kapa-Kohilas elava tädi Maaliga ega Mustakivi teel elava perekond Ivanoviga. Presidenti, kes ülemaks kui jänkide tankid, peaks meie oma esmast kaitsevõimet ning kes oma pidukõnedes ei muutu manitsevaks papiks.
Lubage mul ennustada, et valijameeste kogus saavad kõige enam hääli Siim Kallas ja Mart Helme ning uueks Eesti Vabariigi presidendiks saab Siim Kallas. Iroonilisel moel oleks see ühtlasi ka tänase, vastikult kitsarinnalise ja väiklase Reformierakonna lõpu algus!
Toimetas Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik