„Me ei teadvusta endale absoluutselt väikese riigi eripära,“ on majandusküsimuste tunnustatud eksperdi Raivo Vare seisukoht. Sellest, millised on väikese riigi edu mudelid, millises olukorras on juhtivad majandusharud ja mida tuleks muuta, kõnelemegi rubriigis „Külaline“.
Tahan alustada IMF prognoosist, mille kohaselt selle aasta majanduskasv Baltimaades saab olema suurem kui eurotsoonis keskmiselt, kuid Eestis väiksem kui Leedus ja Lätis: 2,2% vastavalt 2,7% ja 3,2% suhtes. Mida need andmed ütlevad?
Kui kõiki tabas kriis, siis oli meie langus teistega võrreldes märkimisväärsem, kuid ma hakkasime kiiremini taastuma. Teiste sõnadega, see, mis meil oli paar aastat tagasi, toimub Lätis ja Leedus praegu. Kõige rohkem kahe aasta pärast väheneb majanduskasvu tempo ka neil.
Te ütlesite talve lõpus, kui PKC Group teatas tootmise Eestist välja viimisest, et see pole esimene niisugune lugu ja et meie majandusel tuleb läbida üleminekuajajärk. Kuidas kommenteerite olukorda praegu?
Järeldusi teha on vara. Aga selgelt on näha, et me oleme ammendanud odava töövõtu ressursi tootmises ja müügi alal. Pöörake tähelepanu, et primitiivset laadi koostetehased kannatasid kõikjal Euroopas, kust odav töövõtt läheb odavamatesse piirkondadesse.
Nendes ettevõtetes, kus toimub elektroonikakooste töövõtt, niisugust langust ei toimunud, sest seal nõutakse kõrgemat kvalifikatsiooni. Eesti peab liikuma edasi – lihtsalt töövõtult keerukamale. Kuid meie ühiskond pole veel valmis niisugustes kategooriates ja niisuguses tempos mõtlema. On tarvis keskenduda jõupingutusele, hüpata mingist etapist üle – nagu me tegime näiteks kõige selle osas, mis puudutab telekommunikatsiooni ja pangatehnoloogiaid.
Viimasel ajal on pea kõigis meediaväljaannetes teatatud, et meie piimatooted lähevad kohe-kohe Hiina turule. Kujutan endale raskustega ette, kuivõrd see võib palju kannatanud tootmisharu päästa.
Meil pole probleem mitte tootmises (see on meil suurepärane, parim Euroopas!), vaid selles, et piima pole kuhugi panna. Kogu meie piimatoodete tootmise ahel oli orienteeritud lähiturule, eeskätt Venemaale. Muide, sinna pole meil rohkem enam üldse mõtet püüelda. Esiteks toimub seal impordiasendus. Teiseks tõuseb seal kvaliteeditase. Ma käisin ise Venemaal ja nägin kombinaate, milliseid me siin pole ka unes näinud, nii moodsad.
Kaugetele turgudele ei saa aga kõiki kaupu saata. Ainult kõvasid juuste, piimapulbrit, võid ja kohukeste tüüpi asju. Sealjuures on kõik meie piimakombinaadid, et te teaksite, põhiosas vananenud. Tehnilisest vaatepunktist isegi mitte eilne, vaid üleeilne päev. Valmisolekut neisse investeerida ei olnudei nende praegustel omanikel ega kellelgi teisel.
Hiinasse tuleb minna ühtse kaubamärgiga ja väikese toodanguvalikuga, mis suudab katta niši vähemalt mõnedes Hiina piirkondlikes keskustes. Selle jaoks tuleb tegutseda üheskoos, leppida kokku ja las käia. Aga kes meil sellega tegeleb? Mitte keegi.
Aga mis saab põlevkivitootmisest? Deklareeritud on valitsuse abipakett – 65 miljonit eurot maksekoormuse vähenemise arvel tänu loodusvarade kasutamise tasu vähenemisele. Ida-Virumaa aga hääbub.
Praegu lahendusi pole. See, et valitsus läks välja niisuguse abipaketi loomise peale, üllatab mind väga. See, et nad hakkasid niisuguses suunas mõtlema, on unikaalne juhtum – esimest korda viieteistkümne aasta jooksul.
Tõepoolest, kuidas edasi? Kui me räägime sellest, et põlevkivi on paha-paha-paha, siis on ju olemas võimsus, valmisolek, kvaliteetne tooraine – fosforiit. Mida mujal pole. Aga loomulikult ei saa seda müüa maagina. Tuleb kohe koostada programm, mis võimaldab toota lõpp-produkti ja seda välja vedada. Ja saabki piirkond areneda! VKG koostas üsna huvitava raporti selle kohta, kuid keegi ei loe seda.
Transiitäriga tegelejatel on aeg ümber õppida hambaarstideks?
Oi ei. Logistiline sektor ei kao, kuid mudel, mis meile edu tõi, on end tänaseks ammendanud. Meie logistiline sektor tugines mahukale transiidile, esmajärjekorras tonnaaži poolest. Raudtee ja muu infrastruktuuri ning fiskaalne riiklik mudel põhines alalisel kasvul. Kunagi püüdsin ma tõestada, et sellise mudeli ülesehitamine pole õige, kuna katkematu kasv on põhimõtteliselt võimatu, tuleb luua paindlikum mudel.
Meil armastatakse korrutada, et kui Putiniga sõbruneda, saab kõik hästi olema. Ei saa! See on juba minevik. Muutused toimuvad poliitikast sõltumatult. Poliitika üksnes kiirendab muutusi. Vana, nö automaatselt toimiv mudel lihtsalt ei tööta enam. Uuele pole alust rajatud. Jah, me võime arutleda: nafta ja kivisüsi keelati – need otsused sõltuvad tõepoolest ka poliitikast, masuuti keelati sisse vedada – seegi oli päris märkimisväärne kogus. Kuid ülejäänut ju ei keelatud. Meie hind pole aga konkurentsivõimeline.
Aprillis teatati, et sektor valmistub koondamisteks, kuna Venemaa vähendab kahekordselt transiitvedusid Eestise. Eesti Raudtee delegatsioon suundus Moskvasse läbirääkimistele. Kas te teate, millest seal räägiti? Kas optimismiks on vähemalt mingit alust?
Kõik viib selleni, et mingite konkreetsete kaubagruppide osas on võimalik kokku leppida. Mis puudutab kivisütt, siis sellest keegi ei räägigi enam. Nafta osas muutusi ei tule, kui vaid ei jaotata oma kasuks ümber olemasolevaid voogusid. Kuid mille arvel? Vana skeem lubab võidelda üksnes selle nimel, et krabada tükike turgu siin, tükike seal. Selle jaoks sõidetaksegi Moskvasse.
Ma rõhutasin juba aastat viis tagasi, et me peame end ette valmistama Peterburi sõlme varusadama funktsioonide jaoks. See funktsioon on vajalik, kriisiperioodidel – ülivajalik Venemaa partneritega suhtlemisel. Niisugune stand-by on alati üsna kallis lõbu. See tähendab, et te ei kasuta võimsusi täies mahus, kuid nendesse investeerida ja tegeleda on samas vajalik. Ja ühel ilusal päeval võib see osutuda meie päästerõngaks.
Kuivõrd Eesti majandus veel Venemaast sõltub?
Kui vaadata viimaseid andmeid, siis ekspordi andmed näitavad, et hinna poolest ta langes kriisi ajal mitu korda. Kui enne kriisi ametlik eksport Venemaale oli 9% kogu meie ekspordist, siis täna on see - 3-4%. On olemas ka hall sektor, millist on raske välja arvutada, kuid see ei ole kindlasti nii suur, see on piirkondliku iseloomuga (nimetame asju nende õigete nimedega: Ida-Virumaal tuuakse kõik sigaretid Venemaalt). Ja see on rohkem maksude, kui SKP probleem.
Venemaa gaasi eksport Eestisse esimeses kvartalis kahanes 2015. aasta sama perioodiga võrreldes 73,6% võrra. 12. aprillil kirjutas ajaleht Postimees oma juhtkirjas ärritunult, et kuni võimul on Vladimir Putin, kasutab Kreml riiklikku ettevõtet Gazprom kui välispoliitika instrumenti. Kas gaasiekspordi langus tuleneb sellest, et Venemaa ei taha meile gaasi anda, või sellest, et me ei saa vastu võtta?
Ei üht ega teist. Gazprom sattus keerulisse olukorda, kuna eritingimused, mis kujunesid aastakümnete jooksul, osutusid ühel hetkel kogu Euroopa turul pea peale pööratud olema. Gazprom oli sunnitud alluma energeetilise turu nõuetele, seepärast otsustas ta loobuda kõigutamatuks peetud skeemist, mille kohaselt puuraugust tarbijani oli kõik tema oma.
Nüüd on kontsern sunnitud arvestama enam mitte pikaajaliste lepinguliste hindadega, vaid spot-turuga, lisaks sellele tekkisid turule ka teised tootjad. Gazpromi hnd turul oli 380 dollarit tuhande kuupmeetri gaasi eest, nüüd aga on ta ametlikult teatanud, et on valmis andma 145-ga. See lubab loota, et tarbimine taastub, sealhulgas ka meil. Ütleme näiteks, et investorid ehitasid meil maju ja mitte keegi isegi ei mõelnud paigaldada sinna gaasikütet, sest taevas teab, milliseks hind muutub. See vähendas tarbimist.
Hiljuti rääkisin ma Eesti Gaasi uue omaniku Hanschmidtiga, ta on meelestatud optimistlikult, olles seisukohal, et langus on minevik. Nad sõlmisid uue lepingu ja varsti osutub gaasiküte tarbija jaoks kasulikumaks. Lisaks sellele käib 30% meie gaasitarnetest läbi Leedu LNG terminali ja see ei lase hinnal taas taevani tõusta nagu varem, kui kõike dikteeris monopolist.
IMF prognoosib, et Venemaa majanduslangus aeglustub. Olete nõus?
Nõustun. No kui kaua võib langeda? Kuid peamine probleem pole mitte see, vaid küsimus, mis saab edasi. Näiteks Kõrgema Majanduskooli, Grefi, Kudrini ja teiste „pahade” arvestuste järgi, keda ei armastata…
Miks ei armastata? Kudrinit juba armastatakse.
Venemaa peaks nende inimeste eest palvetama. Kui neid poleks, siis ma ei tea, mis praegu Venemaa majandusest oleks saanud.
Niisiis, kõik need arvestused kõnelevad, et probleem on kohe algavas paigalseisus, täpsemalt stagnatsioonis: väga väike kasv koos aeglustuva kasvutempoga isegi Euroopa aeglaste kasvutempodega võrreldes. Kui sellele kõigele lisada veel poliitilised piirangud, siis on siin meeldivat Venemaa majanduse jaoks vähe. Amortisaatoriks saab elanikkond, survestatakse sotsiaalvaldkonda. Ja mitte keegi ei looda, et sealse majanduse kasv oleks kuni 2020. aastani üle 2‒2,5%.
Vikipeedias räägitakse sellest, et te olete Trilateraalse komisjoni liige, kuhu kuuluvad näiteks ka Zbigniew Brzeziński, Jimmy Carter, Bill Clinton, Henry Kissinger. Mida te seal otsustate? Milliste järeldusteni jõuate?
See on niisugune kutsetega diskussiooniklubi. Rooma klubi tüüpi. Sinna kogunevad kõige huvitavamad inimesed ‒ poliitika veteranid. Tegutsevad ametnikud, muuseas, osaleda ei või. See komisjon loodi globaalse loogika alusel. Asi on selles, et kõik olemasolevad mehhanismid, mitmesugused klubid jne olid kohandatud sobivaks transatlantilise telje „kuldse miljardi” teooriale. Tõusev Aasia aga muutis olukorda.
Ülemaailmsel „koosolekul” arutab komisjon globaalseid teemasid. Kogunetakse kord aastas, iga kord ise kohas, iga kord uuel kontinendil.
Euroopa „koosolek” toimub sügisel. Seal on konkreetsem regionaalne problemaatika. Arutati näiteks Ukrainaga seonduvat. Esinesid ka Ukraina ja Venemaa esindajad. Oli kõige mitmekesisemaid vaatepunkte. Mulje jäi neist aruteludest kahetine: Venemaa poole agressiivne loogika on probleemiks, kuid ka Ukraina võimekuse suhtes pole roosilisi lootusi.
Diskussiooni jaoks kirjutatakse raporteid, kaasates eksperte kõigist kolmest regioonist. Raportites väljenduvad kõigi osapoolte positsioonid.
Hiljuti avalikustati, et 42,3% Eesti ettevõtjatest ei ole rahul valitsuse tegevusega. Millise eduka töö näite võiksite teie tuua?
Saan rääkida üksnes „oma” sektorist. On üks idee, õigemini juba projekt Majandusministeeriumi valdkonnas – kontsern, mis koosneb Tallinna sadamast, Eesti raudteest, lennujaamast. Esmakordselt luuakse loogiliselt ühtne ahel, mitte üksikud ettevõtted, kus poliitiliste kokkulepete tulemusena määratakse, mida, kellele ja kuidas. Tänu sellele luuakse mehhanism, mis lubab üle vaadata sektori finantseerimise loogika. See aga võimaldab osa investeeringuid ümber jaotada kontsernisisese meetodiga, mis ei kuulu ei riikliku abi ega Euroopa Liidu eelarvetasakaalu reguleerimise reeglite alla.
Teine näide valitsuse edukast tegevusest on katse vaadelda Ida-Virumaad vähemalt mõnevõrra uuest vaatenurgast.
Nimetada võib ka e-resistentsuse süsteemi – see on suurepärane projekt. Aga siin me kaotame aega, loovutame võidupärja teistele.
Te olite omal ajal transpordi- ja sideminister, mõistate valitsuse loogikat. Kas võiksite sõnastada, mida tuleks meie riigi majanduses kiiremas korras teha?
Tuleb muuta mõtteviisi. Võin kinnitada, et see on tähtsam, kui mis iganes programm. Ma ei hakka nimetama selle ministri nime, kes vastas ettepanekule uurida Eesti majanduslikke võimalusi Indias, et aga milleks seda uurida, miks üldse sellega tegeleda ja milleks meil seal üldse saatkonda tarvis on. Võib ju minna Londonis suvalisse raamtupoodi, osta paksu raamatu, läbi lugeda ja kõik on kohe selge. Vabandage, see võttis juhmiks! Jäi kogu eluks meelde. Rohkem kui 100 rahvust, täiesti vapustav ühiskond, kiire arengutempo, tarbiva keskklassi tormiline kasv jne, jne. Ja mõelda vaid, meile pole see huvitav, olulisem on jälgida, et meil oleks esindus Mecklenburg-Vorpommernis ja sinna sõidaksid delegatsioonid… Samal ajal teenindas meid Indias Soome saatkond.
Samuti on meil tarvis noorema partneri rollis toetuda Põhjamaadele, kellel on kindel imago maailmaturul, ja pakkuda neile mingit lisaväärtust. Kusjuures sellesse tuleb suhtuda rahulikult ‒ vaat siin saaks riik töötada puhtalt poliitiliste meetoditega, kusjuures väga odavalt. Kuid sellega on vaja tegeleda, mitte kujutada endast kedagi suurt ja endiselt loota selle peale, et kõik läheb iseenesest korda.
Me ei teadvusta endale üldse väikese riigi eripära. Selle jaoks on olemas ainult kaks edu mudelit. Üks põhineb loodusvaradel ja nendest saadud tulu targal kasutamisel oma ühiskonna arendamiseks. Teine mudel põhineb ajudel. Milline valik meil on? Kui me ei taha tegeleda fosforiidiga, siis on selleks valikuks inimesed, ajud. Aga neid on keeruline hallata ‒ see pole kaevandusettevõtte juhtimine. Ajude äravool kestab ja jääb kestma, kui midagi ei muutu.
Intervjueeris Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik