Mis siin pattu salata, juristidega õnnestub harva südamest südamesse rääkida. Danil Lipatov pealinna büroost Progressor vastas talle esitatud küsimustele, andis igapäevaseid nõuandeid ja kergitas saladuskatet, mis tavapäraselt kõnealuse elukutsega seostub.
Teil on 16 aastat praktikat, sealhulgas ka tsiviilõiguse valdkonnas. Paljusid huvitavad selle teemaga seoses kahju tekitamise ja hüvitamise küsimused, mis pole seotud lepinguliste suhetega. Mis on sel alal viimasel ajal muutunud?
Seadusandlik alus pole muutunud – seda reguleerib Võlaõigusseadus. Teatavaid täpsustusi lisab Riigikohtu praktika, seepärast lähtume nendes küsimustes nii seadusest kui kohtupraktikast.
Kas Riigikohus on selle teema osas aktiivne?
See on üks tema ülesannetest. Riigikohtu ülesanne ei ole ju mitte ainult õigusemõistmise juhtimine, vaid ka õiguse rakendamiseks ühtsete lähtekohtade väljatöötamine. Riigikohtu vaatenurk on kohustuslik alamate astmete kohtuinstantsidele, samuti loomulikult juristidele ja advokaatidele, kes valmistavad menetlusse minevaid asju ette ja pöörduvad nendega kohtusse. Riigikohtu kommentaarid on menetluse ettevalmistamise üheks nurgakiviks. Me uurime juristidena asjaolusid, meil tekib teatav juriidiline hüpotees, seda on vaja kontrollida. Me kontrollime hüpoteesi, seostades seda rangelt õigusnormidega. Kuid neid norme saab tõlgendada ja siin me kasutame esmajoones Riigikohtu seisukohti.
Kui vaadelda niisuguseid mittelepinguliste suhete põhjustatud kahjusid nagu alusetu rikastumine, isikuõiguste rikkumine, kuriteo või väärteoga põhjustatud kahju, siis millega seoses inimesed kõige sagedamini abi otsivad?
Küsimus on, millega inimesed meie poole pöörduvad ja kuidas nende soove hiljem kvalifitseerida. Kui kahju pole seotud lepinguliste kohustuste mittetäitmise või mittevastava täitmisega, siis on kõige sagedamini ette tulev nõue seotud alusetu rikastumisega.
Alusetu rikastumise korral saab inimene mingi hüve, kuid tal pole selle saamiseks õiguslikku alust ja ta ei soovi seda hüvet tagastada.
Kui kahju on põhjustatud kuriteoga, siis on jutt materiaalse ja moraalse kahju hüvitamisest, seda taas Võlaõigusseaduse raames. Moraalse kahju osas on olemas Riigikohtu selgitus, milles ollakse seisukohal, et niisugune hüvitamine ei pea viima mitte kannatanu rikastumisele, vaid on teatav vabandus süüdi olevalt poolelt kannatanule. Seepärast on mõnevõrra naiivne oodata, et kompensatsioonina võiks saada sadu või isegi kümneid tuhandeid nagu mingis Ameerika kohtuprotsessis.
Mis te arvate, miks on just alusetu rikastumine kõige sagedasemaks kohtusse pöördumise põhjuseks lepinguliste suheteta põhjustatud kahju hüvitamise küsimuses?
See on väga mugav universaalne norm, mida saab kasutada praktiliselt kõigis õigusvaldkondades, mida ei reguleeri otseselt mingi eraldi seadus või lepingulised suhted subjektide vahel.
Näiteks?
Vabaabielu. Niisuguse ühiselu raames teeb üks inimene oma vahendite arvel korteris remondi. Pärast lähevad inimesed lahku. Ja sellel, kes korterit remontis, on õigus nõuda remondiks kulutatud raha tagastamist. Teisel inimesel polnud ju õiguslikku alust temalt selle hüve saamiseks. Siin tuleb aga kindlalt arvesse võtta, et niisuguse nõude võimaliku esitamise aeg on kolm aastat.
Keerulistes lepingulistes suhetes, kui näiteks mingite kohustuste eest tasub kolmas isik, kes nendes lepingulistes suhetes ei osale, võib see kolmas isik nõuda raha tagasi. Ta motiveerib seda järgmiselt: teie saite hüve, ma eeldasin, et mul on teiega lepingulised suhted, aga selgub, et neid pole, seega ei saanud ma midagi vastu. Äris juhtub nii.
Kõige tähtsam põhimõte ausetu rikastumise korral seisneb selles, et saades hüve, omamata selleks õiguslikku alust, peate te mõistma, et seda hüve võidakse tagasi nõuda.
Miks on mittelepinguliste suhete kahju nii raske tõestada ja vastavalt sellele ka keeruline kompensatsiooni nõuda?
Iga protsess võib muutuda keeruliseks, kui on probleeme tõenditega. On olemas lihtne algoritm ja kui seda järgida, siis võib perspektiiv olla võrdlemisi soodne. Algoritm on järgmine. Esiteks peab olema kindlaks tehtud kahju tekitamise fakt. Teiseks peab olema fikseeritud ja põhjendatud kahju ulatus. Ja kolmas element, mis tuleb kindlaks määrata, on põhjuslik seos juba määratletud ja hinnatud kahju ning tegevuste vahel, mida teostas see, kes kahju põhjustas.
Kolmas element on tõenäoliselt kõige keerulisem?
Kui me töötame kriminaalõiguse valdkonnas, siis pole siin midagi keerulist, sest see pole meie, vaid uurijate ülesanne – tõestada süüd. Tsiviilõiguses on keerulisem. Kuid selleks ongi kohtuprotsess, et kumbki pool saaks seal kaitsta oma seisukohti.
Ma tooksin välja veel selle algoritmi neljanda elemendi – õigusvastasuse olemasolu. See tähendab, et kui me räägime lepingulisest kahjust, siis peame silmas lepingu punkti, mida rikuti. Kui me räägime mittelepingulisest kahjust, siis viitame õigusnormile, mida rikuti.
Kui tõenäoline on mittelepinguliste suhete kahju hüvitamise teema korral, et oma õigusi suudetakse kohtus kaitsta ilma juristi abita?
Ma arvan, et see ei ole väga hea variant. Kui asi on elementaarne, siis põrkute te ikkagi dokumentide õige protsessuaalse vormistamise probleemiga kokku. Kui aga on tarvis leida veel ka õige kvalifikatsioon, koguda tõendeid, kaitsta oma seisukohti teise poole seisukohtade ees, siis on see vaieldamatult professionaali ülesanne.
Rääkigem nüüd elukutsest. Te pole ju advokaat, olete jurist. Rahva hulgas valitseb arvamus, et advokaat on igal juhul parem, aitab tõhusamalt. Kuidas te seda kommenteerite?
See väide on uskumuste valdkonnast. Juristi ja advokaadi hariduse tase võib olla ühesugune. Advokatuuri astumine ei anna juristile mitte mingit lisakvalifikatsiooni. Peale selle peab igaühel, kes esindab kliendi huve kohtus, olema vähemalt magistrikraad, kuid jah, kassatsioonikaebustega võivad Riigikohtusse pöörduda ainult Eesti Advokatuuri liikmed.
Advokaat tegutseb kolleegiumi raames, tema üle on järelevalve – on aukohus, kuhu saab tema peale kaevata. Aga jurist on kas vaba „üksik hunt” või bürootöötaja, kelle peale võib kaevata tsiviilõiguslikus korras.
Miks on juriidilised teenused nii kujuteldamatult kallid – keskmiseks standardiks on kujunenud juba 150 eurot tunni eest? Mille poolest erineb juristi töö näiteks õpetaja omast? Üldse, kuidas kujuneb teenuse hind?
Alustame sellest, et meil on vaba turg, see tähendab, et igaüks määrab oma hinna, lähtudes nõudlusest. Muuseas, juristide hinnad erinevad samuti, kusjuures mitmekordselt. Ühel võib töötunni hind olla 70, teisel 250 eurot.
Professionaalne oskus maksab raha. Peale selle, kui me ei räägi mitte üksi töötavatest juristidest, vaid büroo töötajatest, siis tähendab see kulutusi, sealhulgas tööjõukulu, bürookulu, kvalifikatsiooni tõstmise kulu jne, mis lõpptulemusena kujundavadki töötunni hinna.
Mis puudutab võrdlust õpetajatega, siis vaatame olukorda lähemalt. Õpetajad on eelarvelised töötajad, neile maksab töötasu riik. See, miks riik vähe maksab, on retooriline küsimus. Oma eraviisilise töö eest (nad võivad ju anda järeleaitamistunde) küsivad õpetajad juba hoopis teistsugust tasu kui töötunni eest riiklikus õppeasutuses.
Oletagem. Kuid võib-olla tasuks juristi elukutse n.ö riigistada? See oleks õiglane potentsiaalsete klientide suhtes.
Ühiskonnas ei saa eraldada ühte valdkonda ja kehtestada seal sotsialismi.
Isegi mitte siis, kui see on üks olulisematest valdkondadest? Meil on ju nii, et inimene, kellel pole raha, ei saa oma tsiviil- või kriminaalasjas arvestada võrdse kohtlemisega, sest kõrgekvaliteediline juriidiline abi on talle vähem kättesaadav kui rikkale inimesele.
Seaduse vaatepunktist võivad inimesed, kellel pole raha, taotleda kohtult õigusabi riigi eelarve vahenditest. Kuid meil on levinud mõnevõrra idealistlik suhtumine inimesele seadusega tagatud õigustesse. Ühiskonnas olemasolevad mängureeglid suures osas nivelleerivad võrdsete võimaluste mõiste. Kui sul on rohkem ressursse, näiteks materiaalseid, siis on loomulikult ka rohkem võimalusi saavutada eesmärke, mida sa endale püstitad. Kui niisugused mängureeglid ei meeldi – sõida Kuubale!
Te õppisite Moskva riiklikus sotsiaalülikoolis. Kuidas „sobitusite“ pärast Eesti õigussüsteemi?
Esiteks õppisin ma paralleelselt ka ühes Eesti eraülikoolis, et kohaneda Eesti õigussüsteemiga. Aga teiseks ei tähenda kõrgema akadeemilise hariduse saamine rakenduslike teadmiste saamist. Akadeemiline haridus õpetab orienteeruma teadmiste süsteemis ja otsima lahendusi. Mõlema, nii Eesti kui Venemaa õigussüsteemi aluseks on Rooma õigus. Meie õigussüsteemis pole mitte mingisuguseid nüansse, mida poleks Venemaa hariduse saamise tõttu võimalik mõista. Peamisteks professionaalsuse üle kohtumõistjateks on klient ja turg.
Kas praktilisest vaatepunktist lähtudes on Venemaa ja Eesti õigussüsteemid väga erinevad?
Venemaa seadused on sageli detailsemad. Kas see on hea või halb, on raske öelda. Seadus muutub niisugusel juhul paindumatuks, kui olukord ei kuulu konkreetse alapunkti alla, siis tekib küsimus, mida teha.
Meie õigussüsteemis on olemas universaalsed mehhanismid, on hea tava või hea tavaga vastuolus olemise mõiste, mõistlikkuse põhimõte jmt. Kui me jääme kvalifikatsiooni määratledes hätta, siis toetume üldistele põhimõtetele, rakendame analoogilisi õigusnorme jne.
Ma ei väsi üllatumast kohtulahendites esineva sõnastuse „kohtuniku siseveendumuse kohaselt“ üle...
See on äärmiselt mugav nendessamades moraalse kahju hüvitamise kohtuasjades, sest moraalne kahju on efemeerne mõiste. Kohtule on antud võimalus läheneda asjale „loominguliselt”.
Kas see ei vii korruptsioonini?
Noh, kui kohtunik on huvitatud ühe või teise otsuse langetamisest… Ma usun, et meil on selles plaanis kõik hästi, kontrolliorganid töötavad tõhusalt, kohtunike eneseteadvuse tase on kõrge ja on astmeline kohtusüsteem. See tähendab, et pärast riigisiseste instantside läbimist võib minna Euroopa inimõiguste kohtusse.
Millised õigussüsteemi lahendamata küsimused tuleks praktikust juristi arvates lahendada kiiremas korras?
Neid võib loetlema jäädagi. Alates lihtsates olmelistest asjadest, mis võivad olla olulised paljude jaoks, nagu näiteks abielulahutuse keerulisus. Perekonnaasju, mille alla käivad ka abielulahutusega seotud küsimused, vaadatakse läbi üksnes mõlema poole isiklikul osavõtul, tagaseljaotsust teha ei tohi. Ja kohus põrkub tõsise dilemmaga ‒ mida teha, kui üks abikaasadest ei osale menetluses? Iga kord tuleb see lahendada individuaalselt, kuid see ei ole päris normaalne, kui seadus ei sätesta täpselt abielulahutuse mehhanismi juhul, kui inimene kohtust kõrvale hoiab. Hea oleks ette näha, milline on kohtu jaoks otsuse tegemise võimalus juhul, kui üks pool puudub kohtus, kuigi dokumentide kätte toimetamise protseduuri on täpselt järgitud.
Teine asjaolu, mis tõenäoliselt puudutab paljusid, on Perekonnaseadus ühise vara jagamise osas. Vana seadus lubas loobuda osade võrdsuse põhimõttest, kui õnnestus tõestada näiteks, et vara on omandatud ühe abikaasa kulul. Uus seadus võrdsuse põhimõttest loobuda ei luba. Teiste sõnadega, te ostsite abielu ajal midagi, see tuleb igal juhul jagada proportsioonis 50/50. Kuigi õigus ja õiglus ei ole identsed mõisted, olen seisukohal, et siin piirab seadus inimeste tegelikke võimalusi ebaõiglaselt.
Veel üks lahendamata küsimus. Kohtumenetlus kestab sageli liiga kaua. Ma selgitan alati oma klientidele, et protsessuaalsed tähtajad on mõeldud meie, surelike jaoks. Kui järg jõuab kohtu kätte, siis sõltub ühe või teise protsessuaalse tegevuse teostamise kiirus otseselt konkreetse kohtuniku koormatusest.
Tõenäoliselt jälgite meie riigi poliitikute tegevust. Millise mulje on nad oma õigusliku kompetentsuse poolest jätnud?
Mind rõõmustab siiralt, et kõikumised poliitilises keskkonnas ei mõjuta kuigi kiiresti õigussüsteemi. See tähendab, et kõik mitte just kõige arukamad poliitilised ideed ei realiseeru just eriti tormiliselt (kui need muidugi üldse realiseeruvad).
Mulle meeldib Yana Toomi positsioon, tal on alati oma vaatenurk, see ei pruugi alati küll kõigi teiste vaatenurkadega kokku langeda, kuid see ei ole kunagi ka konjunktuurne.
Arstidel on soovitusi igaks elujuhtumiks. Millise üldise soovituse te juristina inimestele annaksite?
Esimene soovitus on tervemõistuslikkus. Alati tuleb täpselt hinnata tegevusi, mida te tegema valmistute, ja arvestada tagajärgi, mis võivad tekkida. Kui teil on tegemist lepinguga, siis tuleb see enne allkirjastamist kõige tähelepanelikumalt läbi lugeda, eeskätt punktid, mis on kirjutatud kõige peenemas kirjas. Kasulik on minna juristi juurde ja nõu pidada. Teile tundub, et te maksite talle palju, kuid kui jurist on tõepoolest kõrge kvalifikatsiooniga, siis hoiate te pärast kokku hoopis suurema summa, vältides tema viidatud riske, mis peitusid teie lepingus.
Teiseks tuleb tähelepanelikult suhtuda juriidilist tähendust omavate dokumentide saamisesse. Ärge viivitage nende läbilugemisega, vaadake, millised tähtajad on seal kirjas. Õigusteaduse kuldne reegel on, et mööda lastud tähtaeg on kaotatud võimalus. Suur hulk probleeme tekib siis, kui inimesed tulevad ja kurdavad – kohus tegi otsuse meie seljataga, kuidas siis nii?! Selgub, et paar kuud tagasi tuli dokumentide pakett, mis lükati kõrvale ja unustati, aga seal oli täpselt kirjas kohtule vastamise tähtaeg. Ja muide, eesti keele mitte oskamine ei vabasta nende tähtaegade järgimisest. Eesti keel on riigikeel. On loomulik, et valdav enamus dokumente koostatakse riigikeeles ‒ see, et teie eesti keelt ei valda, ei kaota nende dokumentide juriidilist jõudu.
Kas Eestis on juristina huvitav töötada?
Tõenäoliselt sõltub kõik professionaalsuse tasemest, kuid kui sa tunnetad mängu, sul on meeskond, sa saad lahendada ülesandeid, korraldada ajurünnakuid, siis on muidugi huvitav töötada.
Intervjueeris Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik