Seda, et maailm elab külma sõja õhkkonnas, teavad tõenäoliselt kõik. Kuid kaugeltki mitte kõik ei mõtle selle peale, mis niisuguse sõja rindeid imelise kergusega tekitab.
Sõnavabadusest, Ideaalsest Eesti mudelist ja sellest, kuidas eestlaste ja mitte-eestlaste vahelisi vastuolusid ületada, räägib Tallinna ülikooli õppejõud kulturoloog Linnar Priimägi.
Kõnelgem kõigepealt propaganda kasutamisest meie meedias.
Eesti poliitikud on hakanud vastandama ajakirjandust ja propagandat. Tallinna Televisioon polevat mitte ajakirjandus, vaid propaganda. Venemaa infoagentuur Sputnik polevat mitte ajakirjandus, vaid propaganda. Aga ka see, mis jääb väljapoole nimetatud meediaväljaandeid ja mida meil "ajakirjanduseks" nimetatakse, tegeleb rohkem või vähem avalikult just nimelt propagandaga.
Näiteid on palju. Toon ainult ühe, see puudutab võtet, mida kutsutakse vaikseks demoniseerimiseks kaudsete süüdistuste vormis.
Hiljuti avastati Panama dokumendid. Eesti ajakirjandus esitles need avalikkusele. Portaalis Delfi oli kõlav pealkiri „Miljoneid dokumente hõlmav andmeleke paljastab maailma juhtide salajased varad“. Ja pealkirja alla oli pandud Putini foto, kuigi tema nime avaldatud materjalides polnudki.
Kõrval, samas portaalis, avaldati artikkel „Massiivne andmeleke: Putini lähikond kuulub planeedi rikkaimate inimeste sekka“. Ja jälle Putini foto, kuigi artiklis on juttu teistest inimestest.
Äripäeva artiklile „Panama leke: Savisaare rahastaja peidus Seišellidel” on lisatud Savisaare, täpsemalt, tema „karvaste käte” foto.
Kas mitte ühest pilgust neile materjalidele ei piisa, et mõista, keda tahetakse esitleda kurjategijana? See on siis niinimetatud "mittepropaganda"! "Ajakirjandus!"
Milline on selle nähtuse ulatus?
Raske öelda, pole millegagi mõõta. Mõõtmine pole ka minu ala.
Mida ütlete sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse kohta meie riigis?
Nagu me teame, vabadus on tunnetatud paratamatus. Vabadus tähendab enese piiramist vastavalt vajadustele. Seoses sellega tekkis uus mõiste ‒ poliitkorrektsus ‒, mis on seotud mitte üksnes väljendusviisi, vaid ka poliitilise mõtlemise maneeriga.
Sõnavabadust saab mõõta ühiskonnas avaldatud arvamuste mitmekesisusega. Üksmeel poliitilises mõtlemises on propaganda eesmärk propagandistlikus ühiskonnas. Sõnavabadus jääb seal tühiseks sildiks.
Eriarvamusi meie juhtivates ajakirjandusväljaannetes võib sõrmedel üles lugeda. Kui palju sõrmi me vajame, et kokku lugeda tõepoolest erinevad arvamused aktuaalsetel poliitilistel teemadel? See ongi sõnavabaduse näitaja.
Ütlesite 2011. aastal: "Selleks, et eri kultuuride esindajad saaksid omavahel arukalt suhelda, tuleb neil leida ühine kood ‒ igaüks peab leidma endas mingi ühisosa teise inimesega. Teisalt peavad partnerid tunnustama ka teineteise ületamatuid erisusi. Kultuurilised lahkhelid ei teki mitte sõnumite erinevuse, vaid koodide valesti mõistmise tõttu. Siiski pole kultuurikonfliktid vältimatud." Kuidas ületada koodide valesti mõistmist, mis, nagu ma aru saan, muudabki kultuurikonfliktid vältimatuks?
Tsivilisatsioon areneb globaliseerumise suunas. Tsivilisatsiooni hüved on mugavus, küllus, heaolu ilma vähimate isiklike jõupingutusteta. Selles osas on kõik rahvad sarnased, mugavus meeldib kõigile.
Meil kõlab sageli argument, et Ida-Virumaa elanikud pole valmis loobuma neist tsivilisatsiooni hüvedest, mida nad kasutavad Eesti Vabariigis, mõte loobuda riiklikust kuuluvusest on nende jaoks seetõttu vastuvõetamatu.
Kuid peale nivelleeriva tsivilisatsiooni on ka teadmine oma kuulumisest unikaalsesse kultuuri. Isegi eestlased tunnevad, et nende kultuuriline eneseteadvus nõrgeneb ja sandistub globaliseerumise, täpsemalt amerikaniseerumise surve all.
Venemaa võib endast poliitilises mõttes kujutada mitte enam euroopalikku, vaid euroasiaatlikku riiki. Kuid vene kultuur on oluline osa Euroopa kultuuri mitmekesisusest. Pidada end just nimelt Euroopa kultuuri kandjaks tähendab anda oma panus ka just nimelt algupärase eesti, samuti vene kultuuri säilimisse Euroopa kultuuri tegurina.
XX sajandi alguse Eesti poeet Gustav Suits püstitas loosungi „Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!”. Nüüd tuleb see ümber sõnastada: „Olgem eurooplased, kuid jäägem eestlasteks!” Kuidas võiks selle sõnastada Eesti venekeelse vähemuse jaoks? „Olgem mitte-eestlased, kuid jäägem venelasteks”? Kultuuriline lahustumine tsivilisatsioonis on ühtviisi ohtlik nii eestlastele kui ka venelastele. Meie ühine kood on Euroopa kultuuri kood.
Kuid paljud Eestis pole hoopiski valmis vastu võtma näiteks asjaolu, et venelased on eurooplased.
Loomulikult pole valmis. Aga me peame mõistma, et Euroopa kultuuri ei kuulu mitte üks kood, vaid neid on palju. See on kultuuriline polüglotism. Me peame olema sedavõrd haritud, et suudaksime lugeda mitte ainult sõnalisi, vaid ka käitumistekste mitmes kultuurikeeles. Inimestele tuleb haridust anda.
Te olete optimist…
Just seepärast ma olengi ülikooli õppejõud. Muidu ma tegeleksin millegi muuga.
Paljud venelased tunnevad end siin väga halvasti Eesti suhtumise tõttu Venemaasse. Kuidas saaks nende inimeste enesetunnet parandada?
Kui enesetunne halvenes riikidevaheliste suhete pärast, siis tuleb kõrvaldada põhjus, parandada Eesti ja Venemaa suhteid. Vigu tuleb parandada sellel, kes neid tegi. Aga seda, missuguseid vigu on tehtud, tuleb hoolega vaagida. Muidu lähtume senimaani väitest, et oleme neis kahepoolsetes suhetes patuta. See pole nii. Tuleb määratleda, mis oli viga, mis mitte. Ja ma arvan, et vead on parandatavad.
Kas saaksite kirjeldada, milline on teie arvates ideaalne olemasolu mudel Eesti jaoks?
Igal rahvusel on oma väärtuste kolmainus. Vene hinge sügavuses püsib ja toimib veel tänapäevani „Uvarovi kolmik”: õigeusk – isevalitsus ‒ rahvalikkus.
Eestlastel on samuti niisugune kõigutamatute väärtuste kolmik: isamaa – emakeel ‒ koolilaps. Kui järele mõelda, siis just nimelt see kolmik kehastus mõttes viia kõik Eestimaa mitte-eesti koolid üle riigikeelsele õpetusele. Kuid venekeelsete laste jaoks on see intellektuaalselt hukutav. See tähendab, et me määrame osa elanikkonnast intellektuaalselt madalamale arengule. Arvan, et Eestis on vaja säilitada venekeelne haridus.
Oma kultuuriväärtusi ─ isamaad, emakeelt ja koolilast ─ ei tohi teistele rahvastele peale suruda. Ma kordan – me peame õppima tundma üksteise kultuurikoode, nendega arvestama. Elagem ühtses lääne tsivilisatsioonis, aga harigem igaüks oma kultuuriaeda. See ongi Eestile ideaalne mudel. Kui jätkame matslikku, kultuuriliselt umbkeelsete inimeste käitumist, siis pole meil tulevikku.
Mis te arvate, kas sõda tuleb?
Maailm on juba mõnda aega seisnud sõja lävel. See on külma sõja seisund –ettevalmistus „kuumaks“ sõjaks.
Tuleviku ennustatavus väheneb järsult. Maailma rahvad on omandamas uut rolli, uut subjektsust. Aktiivsus kasvab. Vaadake, mis toimub Šotimaal, Hispaanias, Ungaris, Poolas, isegi Inglismaal. Türgi käitub ettearvamatult. Aga kui ameerika rahvas valib oma presidendiks Trumpi?
Euroopa poliitikasse lisandus nüüd veel üks subjekt – pagulasrahvas. Olukord muutub ettearvamatuks. Ja igatahes oleks ettevaatamatu öelda, et meid kohe-kohe ootab üleüldine rahupõlv ja lõvid hakkavad heina sööma…
Intervjueeris Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik