Nende hulgas, kes allkirjastavad neil päevil petitsiooni määramata kodakondsuseta isikute poliitiliste õiguste kaitseks, mille algatasid Euroopa Parlamendi Eesti saadik Yana Toom ja Läti eurosaadikud, on palju noori. Ühest töökollektiivist pärit kolleegidega koos tuli petitsiooni allkirjastama ka ettevõtte juht, 46-aastane tallinlane Aleksandr Tsarkov.
Miks te pidasite petitsiooni allkirjastamist vajalikuks?
See on keeruline küsimus… Selles mõttes, et vastust on keeruline sõnastada, see on niigi ilmselge. Eestis on pikki aastaid toimunud suure hulga inimeste seadustatud diskrimineerimine. Praegune algatus püüab seda probleemi vähemalt osaliselt lahendada. Kuidas võiks selle allkirjastamata jätta?
Ma tulin seepärast, et nägin – küsimust on hakatud püstitama julgemalt, aktiivsemalt, valjemalt, mitte selleks, et emotsioone välja elada, skandaalitseda, vaid selleks, et tegutseda. Ma arvan, et niisugusel juhul ei või algatust toetamata jätta.
Kas teie peres on kõik kodakondsuseta?
Mu vanemad on kodakondsuseta, seejuures on mu isa etniline eestlane. Ta sündis Siberis, nende eestlaste perekonnas, kes läksid sinna Stolõpini reformi aastatel. Tema ema ‒ minu vanaema ‒ rääkis vene keeltki halvasti. Isa tuli tagasi oma ajaloolisele kodumaale, aga kodumaa suhtus temasse niiviisi. Sealjuures valdab ta eesti keelt, püüdis eksami ära teha, kuid ei suutnud.
Minu isal oli seitse õde ja venda. 1914. aastal lahkusid Eestist mõned neist ja ka teised sugulased. Selgub, et mõned neist andsid 1920. aastatel, kui Eesti sai iseseisvaks vabariigiks, ise Siberis elades dokumendid sisse Eesti kodakondsuse saamiseks ja muuseas saidki selle.
Sellest teades pöördusime juba Eesti iseseisvuse taastamise järel, 1990. aastatel, arhiivi ‒ et mõnedel pereliikmetel on niisugused dokumendid. Saime vastuse, et niisuguseid dokumente ei leitud. Õige pea mulle aga helistati, et kõik dokumendid leitakse, kuid see maksab 5000 dollarit. Me loomulikult keeldusime.
Minu Petseris sündinud naine on Eesti kodanik. Lapsed on samuti Eesti kodanikud. Mina aga näiteks ei taotle Eesti kodakondsust põhimõtteliselt, sest leian, et suure hulga inimeste kodakondsusest ilma jätmine on seadusevastane, katse sellest mööda vaadata, lahendades kodakondsust saades isiklikke probleeme, on aga tõtt öelda vesi nende veskile, kes niisuguse olukorra tekitasid.
Kuidas on määramata kodakondsuseta isiku staatus teie elu mõjutanud?
Sellega seoses on kulunud märkimisväärselt raha. Minu ettevõtlus IT valdkonnas on seotud välispartnerite ja sõitudega välismaale. Kui mäletate, on olnud ühekordsed passid, “rohelised” väljasõidudokumendid, järjekorrad. Ärikohtumisele sõites tuli mõnikord kulutada märkimisväärselt raha väljaspool järjekorda väljasõidudokumendi saamiseks.
Kujutage ette – te sõitsite selle dokumendiga komandeeringusse, dokument on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, aga teil on tarvis nädala pärast uuesti sõita. Dokumendi hind oli aga kuni 10 tuhat krooni. Aga tööd teha oli tarvis, seega tuli maksta.
Kuidas te arvate sündmusi arenevat pärast määramata kodakondsuseta isikute õiguste kaitseks allkirjade kogumist Eestis ja Lätis – kas olete pessimistlikult või optimistlikult häälestatud?
Ma suhtun sellesse optimistlikult. Sellele vaatamata arvan, et me teeme väga vähe oma õiguste kaitseks. Probleem seisneb selles, et paljud on kohanenud. Näiteks minu vanem õde, kes töötab koolis, on kogenud riigi mõnitavat suhtumist õpetajatesse, kellele tuleks püstitada ausambaid, kuid keda trahvitakse vähese keeleoskuse eest, tema sai kodakondsuse naturalisatsiooni kaudu. Igaüks elab oma elu, peab lahendama oma probleeme – ja lahendabki. Paljud lihtsalt kardavad riigiga sõdida.
Mida nad kardavad?
Tagakiusamist. On, mida karta... Küsimusele, miks me ei saa lahendada põhiprobleemi mitte osaliselt, vaid täielikult, likvideerides määramata kodakondsuseta isikute staatuse täielikult, vastust ei ole. Kas seadusandlus ei luba, Euroopa Liit pole niisuguse tõsise küsimuse vaatlemiseks valmis? Minu arvates kulub step by step stiilis tegutsemiseks kogu elu. See tähendab, et omal ajal võttis keegi võimule saades vastu ebaõiglase seaduse ja see läks hõlpsasti läbi. Aga seda kohe muuta, vaadake, ei saa, tuleb muuta vähehaaval. Tuleb kulutada kogu elu, et muuta tagajärgi, mitte põhjust.
Kuidas teie lapsed määramata kodakondsuseta isikute teemasse suhtuvad? Võib olla ka nemad on juba kohanenud?
Mul on kolm last – 22-aastane, 15-aastane ja 13-aastane. Vähemalt vanim poeg saab olukorrast täpselt ja üheselt aru. Need, kes on nooremad, näevad erinevusi selle vahel, kuidas vanemad mingisuguseid asju näevad, kuidas neist räägitakse kodus, ja selle vahel, mida neile koolis näiteks ajalootundides räägitakse. Nad esitavad küsimusi. Arvan, et neile midagi ekstra selgitada pole mõtet – on liiga vara. Aga üldiselt tekib neil kasvades ettekujutus, et Eestis tehakse inimeste vahel vahet.
Ma olen maailmas väga palju ringi liikunud, kokku puutunud paljude multikultuursusega seotud probleemidega, kuid ma pole mitte kusagil kohanud olukorda, kus ühe riigi elanikkonna seas tehtaks niisugust vahet nagu siin eestlaste ja venelaste vahel.
Intervjueeris Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik