Kavatsesin vestluse Tallinna Tehnikaülikooli kohaliku omavalitsuse ja regionaalpoliitika õppetooli juhataja professor Sulev Mäeltsemehega pühendada tervikuna Eesti paljukannatanud haldusreformi teemale. Aga ma ei saanud mööda minna tragöödiast Brüsselis – küsisin kaasvestleja arvamust, millise signaali annavad need terroriaktid meie riigile.
Ühest küljest tahaksin ma väga öelda, et meid Eestis see otseselt ei puuduta, et me asume nii perifeerias, et meist ei huvitu selles plaanis mitte keegi. Kuid teisest küljest kardan, et see on kahjuks illusioon ning me peame NATO ja Euroliidu liikmena, toetades riike, kes sõdivad araabia riikides, olema valmis halvimaks. Terroristidel on üha keerulisem tegutseda Pariisis, Brüsselis, seepärast võivad nad otsida kohti, kust on pärast kuriteo toimepanemist lootus elusana pääseda, kui nad muidugi ise ei soovi surma minna. Nii et peame olema valvsad.
Kuid see ei vabasta meid kodustest probleemidest. Kodus on aga kavas grandioossed muutused. Aprilli alguses läbib Riigikogus esimese lugemise haldusreformi seaduse eelnõu. Seadusena tahetakse seda kehtestada juunis. Valitsuse idee kohaselt peab kohaliku omavalitsuse territooriumil elama vähemalt 5000 inimest, selle saavutamiseks aga peavad 1. jaanuariks 2017 olema sõlmitud kokkulepped väikeste valdade vabatahtlikuks ühinemiseks. Kui see ei õnnestu, annab soovitused valitsus, kui neid soovitusi ellu ei viida, toimub ühendamine sundkorras. Kas see on kõik, mida tavaline inimene haldusreformist teadma peab?
Alustuseks märgin, et õiguskantsler Ülle Madise on juba öelnud, et sundliitmine võib olla vastuolus Põhiseadusega. Seepärast teeb valitsus minu arvates praegu maksimumi selleks, et saavutada vabatahtlikku liitumist, et meil ei jääks mitmeid valdu ja linnasid, kust sundliitmise korral kohtusse pöördutakse – ja pole üldse välistatud, et nad niisugusel juhul võidavad kohtuprotsessi.
Arvan, et haldusreformi seaduse eelnõuga, mille valitsus on Riigikogule esitanud, peab parlament tegelema väga konstruktiivselt, koalitsioonil ja opositsioonil tuleb põhjalikult kõik läbi arutada, alustades juba selle seaduse eelnõu nimetusest. Minu arvates pole see seadus mitte haldusreformi, vaid haldus-territoriaalse reformi kohta. Kui me püüame tõepoolest liikuda edasi riigi reformi suunas, siis tuleb rõhutada, et haldusreformi kui niisugusega hakkame me tegelema alles kolmandal-neljandal etapil. Antud hetkel tegeleme üksnes territoriaalsete piiridega.
Veel üks asi: peale elanikkonna arvukuse tuleb arvestada ka territooriumi mõju – olgu tegemist Ida-Virumaa, Võrumaa, Saaremaa või Harjumaaga – mitmesuguste ülesannete täitmisele.
Igal juhul tuleb selles seaduses juba praegu ära märkida, mida kavandatavad muutused tähendavad kohaliku eelarve tulubaasi ja ka ülesannete osas. Seaduse eelnõus pole selle kohta esialgu midagi kirjas.
Isiklikust kogemusest tean, et paljud väikeste valdade elanikud on kategooriliselt valdade liitumise vastu. Nad kardavad, et süsteem eemaldub neist veel enam, praegu tunneb kohalik võim kõiki nägupidi...
Üks asi, milles ma näen reaalset kasu valdade suurenemisest, on see, et nad saavad endale lubada kvalifitseeritumate spetsialistide tööle palkamist igal alal. Praegu võib ametnik väikeses vallas tegeleda näiteks pool päeva sotsiaalküsimustega, pool päeva keskkonnakaitse ja natuke transpordiga.
Kuid arvan, et äärmiselt oluline oleks kõnelda ka ohtudest, mida planeeritud haldusreform endas varjab. Jah, teenuste kvaliteet kasvab, kuid need tõepoolest kaugenevad inimesest. Eriti halb on see eakate vallaelanike jaoks.
Või näiteks keegi rõõmustab, et me vähendame reformi arvel ametnike arvu ja halduskulusid ‒ see on absoluutne demagoogia! Eestis on umbes 5000 kohaliku omavalitsuse ametnikku. Pooled neist on Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus, Kohtla-Järvel. Neid reform ilmselt ei puuduta. Seega puudutab see umbes 2500 ametnikku. Nende koondamisel võetakse tööle hoopis kõrgemalt tasustatud spetsialistid. Millest tuleb kokkuhoid? Mitte kusagilt ‒ seda tõestab ka Soome kogemus, kus võimuesindajad omal ajal avalikult teatasid, et haldusreform tekitab riigieelarvesse lisakulusid.
Praegu on riigis 3000 kohalike võimuorganite saadikut. Valdade ühendamisel jääb neid umbes 1500. Kuid kas see on meie eesmärk? Minu sügav veendumus on (ja ma rääkisin sellest juba 1990. aastate alguses), et poliitikud peaksid alustama oma karjääri kohalikus omavalitsuses, mitte kohe Toompeal.
Te olete öelnud, et selle reformi ettevalmistamisel ei võetud arvesse kohalike omavalitsuste ettepanekuid. Kommenteerige seda, palun.
Meil on Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. On selge, et linnu puudutab haldusreform vähemalt esimesel etapil vähem. Aga maaomavalitsuste liit ei nõustunud selle projektiga ja ma mõistan neid väga hästi. Olen seisukohal, et parlament peab nende arvamust arvestama. Tasub pöörata tähelepanu niisugusele mõistele nagu ääremaastumine. Kui tekivad suured vallad, siis hakkavad väikesed külad välja surema.
Aga kas need praegu ei sure välja?
Te esitate väga õige küsimuse. Jah, ääremaastumine toimub ka praegu. Aga ma ütleksin, et see avaldub kahel kujul. On ääremastumine kui loomulik ja objektiivne ühiskondlik protsess, ühiskonna arengut kujutab sinusoid. Kord liigutakse linnast maale, kord maalt linna. Teistsugune ääremastumine on see, kui riigi kesktasand mingil oma eesmärgil korraldab ümber ruumilisi struktuure, piire nii, et ääremaastumine toimub kiirendatult ja riigi ruumilisi struktuure lõhutakse teadlikult.
Teiste sõnadega, on oht, et kui haldusreform seadustatakse seaduse eelnõusse muudatusi tegemata, siis perifeersed vallad jäävad veel rohkem perifeeriasse.
Haldusreformi elluviimine praegusel kujul meenutab 1980. aastate rajooni teenindustootmisvalitsuste loomist. Moodustame kohaliku omavalitsusorgani, mille ülesanne on elanikkonnale teenuste osutamine. Kuid sellise organi ülesanne on ju ka demokraatia teostamine. Rääkigem ausalt, kui palju on meil neid külasid, kus keegi seal ei käi, ja mis vahet seal on, kui kaugel see inimesest asub ‒ 100 meetrit, 10, 20 või 100 kilomeetrit? Aga mina tahan öelda, et väga palju sõltub sellest, kui kaugele paistavad vallamaja ”akna tuled”. Kas 5 või 50 kilomeetri kaugusele ‒ siin on suur vahe! Vallamaja lähedalolu on oluline, et rahvast hoida maal kinni.
Öeldakse, et reform võib viia olukorrani, kus näiteks Narva muutub mitte enam suuruselt kolmandaks Eesti linnaks, vaid neljandaks või isegi viiendaks. Kas see mõjutab midagi?
Sellel pole tõenäoliselt eriti suurt tähendust. Ma saan aru, et peamine mure on seotud asjaoluga, miks Tallinn on nii suur ja kas seda ei saaks muuta. Palju olulisem on keskenduda mitte tema suurusele, vaid võimele konkureerida rahvusvahelises mastaabis. See peab olema eesmärk, kui me tahame riigimehelikult mõelda ja tegutseda.
Te olete asjatundja kohalike omavalitsuste ajaloo alal. Milline periood oli teie hinnangul kõige huvitavam ja edukam sellest vaatevinklist, et see vääriks tähelepanu ka meie päevil?
Esimese kohaliku omavalitsuse seaduse – vallaseaduse - andis 150 aastat tagasi välja Aleksander II. Sellele järgnes huvitav etapp, mil kohalik omavalitsus surus kõrvale mõisavõimu.
Võib-olla tasub ära märkida ka möödunud sajandi 20. aastaid, mil rahvas juba iseseisva Eesti tingimustes asus suure optimismiga oma ühiskonda ehitama.
1990ndate aastate algust loen ma kohalike omavalitsuste taastamise perioodiks, inimesed töötasid sellal innukalt ja kohalikud omavalitsused olid tõeliselt vabad. Nad otsustasid ise näiteks kohalike maksude küsimusi! Kooskõlastasid need rahandusministeeriumiga ja kõik. Praegu rõhub kohalikke omavalitsusi keskvõim, püüdes neid oma „käppa alla saada”. Meil ei ole demokraatliku ühiskonna traditsiooni, kuigi kasutame palju ilusaid sõnu. Majanduslik mudel ‒ turumajandus ‒ on teine, kuid suhtumine on nagu möödunud etapi plaanimajanduse ajal.
Kuidas te isiklikult reformi suhtute, kas pessimistlikult või optimistlikult?
Tahaksin olla optimist. Ma loodan väga, et Riigikogu ilmutab selles küsimuses tõeliselt riigimehelikku lähenemist. Sellest reformist on meil kõneldud juba 20 aastat, selle aja jooksul on ühinenud umbes 70 linna ja valda, sellest on saanud kuskil 30 kohaliku omavalitsuse allüksust. Kuid nüüd tahetakse sellele anda täiesti uus, kosmiline kiirendus, mida võib-olla poleks vaja, kuna rahvas pole seda siiani esmatähtsaks pidanud. Peale selle, ei ole konkreetseid arve, mis näitaksid, mida see annab riigieelarve kokkuhoiu või millegi muu kasuliku osas.
Küsitles Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik