Olles kaotanud lootuse Eestis tööd leida, hakkas teenindusvaldkonna spetsialist Anna (nimi muudetud) vaatama internetist välismaiseid tööpakkumisi. Sobivana näis Dalia tööpakkumine veebileheküljel EuRabota: “Šveitsis otsitakse koduabilist. Vahetustega töö 3 kuud üle 3. Venekeelsesse perekonda. Koristamine, pesupesemine, triikimine. Täielik ülalpidamine, palk alates 1200 eurost.”
Anna võttis Daliaga ühendust, hakati suhtlema Skype’i teel. Dalia teatas, et eraldi tasu eest tuleb võib-olla täita ka üksikuid lisaülesandeid, oma teenuse eest aga soovib ta poolt Anna palgast. Lepingu lubas ta saata hiljem.
Kui Anna möödunud aasta 10. detsembril sisenes kõnealusesse Šveitsi kodusse, lendas sealt kuulina välja endine koduabiline ‒ naine Ukrainast. „Tema silma all oli võimas sinikas ja ainus, millega ta mind tervitas, oli lause: „Issand küll, kuidas ma sind ootasin!”,” meenutab Anna.
Majal oli kolm korrust maa peal ja kaks majapidamisruumide korrust maa all. Majas elas vaid naine kahe lapsega. „Elada tuli praktiliselt riidehoiutoas. Halvim oli aga, et lisaks kuulutuses nimetatud tööle tuli pesta autot, laadida sealt maha mingeid kaste, toiduaineid, pesta käsitsi nõusid, tegeleda koeraga. Söömine oli väga juhuslik, kusjuures kasutada lubati ainult aegunud toiduaineid. Ma ei otsinud tööd 16 tunniks ööpäevas ilma puhkepäevadeta. Tööpäev algas kell 6:30, lõppes parimal juhul kell 23. Isegi hetkeks maha istuda polnud aega, tervis hakkas üles ütlema,” räägib Anna.
Kahe nädala pärast kirjutas ta Daliale, et talle see koht ei sobi. Dalia palus paar nädalat oodata, kuni ta leiab uue töötaja. See võttis aega 19. jaanuarini. Kirjavahetus lõppes ebatsensuurse sõimuga, Dalia kirjutas: “Minge te (...). Teid kõiki on tarvis paika panna, te ei tule mitte töötama, vaid tont teab mida tegema.”
Mingit töölepingut Anna ära oodata ei jõudnudki ja sai ainult 600 eurot ‒ kuu aja töö eest.
Kas niisugune lugu käib tööalase ekspluateerimise määratluse alla?
„Meie jaoks põhimõtteliselt küll. Tegemist oli pettuse ja ekspluateerimisega. Lisaks oli inimene juba varem haavatav, töötades ilma töölepinguta, tööloata, mille oleks pidanud korraldama tööandja ‒ majaperenaine. Meil õnnestus välja selgitada, et vahendaja ‒ Dalia ‒ pole agentuur, vaid tõenäoliselt üksnes eraisik. On arusaamatu, kus ta tegutseb, Leedus või Lätis, kuulutused ilmuvad seniajani,” kommenteerib MTÜ Living for Tomorrow juht ja juhatuse liige Sirle Blumberg, kes nõustus vaatlema teemat laiemalt, kaastates jutuajamisse MTÜ juristi Lilia Ivantšenko.
Millised on niisuguse orjuse peamised tunnused?
S. B. On kindlad indikaatorid, mis on välja töötatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Eurokomisjoni poolt. Need sõnastavad täpselt, milles seisneb ekspluateerimine. Väga tugev näitaja selle kohta, et inimest kasutatakse ära, on liialt palju tööpäevi või töötunde. Või pettus tehtava töö iseloomu osas, dokumentide konfiskeerimine.
Mida tuleb kindlasti silmas pidada, kui kavatsed teise riiki tööle minna?
L. I. Selgitan Anna näitel. Pidades läbirääkimisi Daliaga (vahendaja, mitte tööandjaga), oleks tulnud kõigepealt sõlmida leping vahendusteenuste osutamise kohta tööhõive või tööotsingu alal. Selles näidatakse, milline ettevõte või eraisik osutab vahendusteenust, nende registreerimisnumber. See annab inimesele kohe võimaluse kontrollida, kas niisugune vahendaja on ka tegelikult olemas või mitte, kas tal on õigus otsida tööandjat. Kui vahendajal pole ei lepingut ega registreerimisnumbrit, on see juba põhjus ettevaatuseks. Lepingus tuleb ära näidata ka see, millisele kliendile, millist tööd, mis valdkonnas, millistes riikides ja milise aja jooksul otsitakse.
S. B. Ma täpsustan, miks lepingud vahendajaga alatihti ei sõlmita. Asi on selles, et niisugustel inimestel nagu Anna, kes ei valda riigikeelt, on Eestis raske tööd leida. Ja kui nad hakkavad lepingut nõudma ning seejärel töölepingut, siis ütleb vahendaja, et nad võivad loobuda, sest ukse taga ootab juba kümme inimest, kes võtavad töö vastu ilma lepinguta. Reeglina muudab potentsiaalsed töötajad haavatavaks ka see, et nad ei oska selle riigi keelt, kuhu nad minna kavatsevad, vahendajad teavad seda. Lisaks on niisugused vahendajad suurepärased inimesetundjad, nad oskavad suurepäraselt keelitada, kirjeldada imelisi perspektiive. Me ei süüdista mitte mingil juhul inimesi, kes on niisuguste vahendajate läbi kannatada saanud. Neil on niisugustele „meistritele” raske vastu seista.
Mida teha?
S. B. Jääda endale raudkindlaks, nõuda lepingut. Turg ei muutu, kui inimesed lepivad ebaseadusliku asjade käiguga.
Aga isegi kui inimene ei allkirjastanud lepingut vahendajaga, töölepingu tööandjaga peab ta kindlasti allkirjastama ‒ olgu või tingimusel, et seda ei fikseerita kusagil, see jääb üksnes tööandja ja töötaja kätte. Kui midagi juhtub, siis on sel paberil ikkagi juriidiline jõud. Muide, Anna kuulub niisuguste töötajate hulka, kes vajavad ka tööviisat ja tööluba. Tööviisat ta aga ise vormistada ei saanud. Seda oleks samuti pidanud tegema tema tööandja, seega majaperenaine. Mitte midagi niisugust ei tehtud, Anna töötas illegaalselt.
L. I. Teisest küljest, kui töö on eeldatavasti illegaalne, on parem leping vahendajaga siiski allkirjastada. Vastasel juhul teil võib-olla veab, aga võib-olla ka mitte, nagu juhtus Annaga. Meie praktikas on olnud juhtumeid, ku rohkem kui kuu aega töötanud inimestele ei makstud üldse mitte midagi. Ka tagasisõidupiletiks ei antud raha. Seepärast, kui inimene töötab perekonnas, soovitame tööandjatega kokku leppida mitte kuu-, vaid nädalatasus. Kui midagi juhtub, siis on võlg väiksem.
Soovitame igal juhul ka töökohta niiviisi pildistada, et ka töötaja ise pildil oleks. Võib juhtuda, et sellest saab oluine tõend. Ja mitte kunagi ei tohi tööandjale anda oma ID-kaarti ega passi.
Selleks, et lõpetada tõenäoliselt ebaausa vahendaja või tööandja tegevust, tuleb kirjutada avaldus politseisse. Seda on õigus teha ka inimesel, kes töötab illegaalselt. Kui jutt on teisest riigist pärit vahendajast, siis võib avalduse anda sealsetesse õiguskaitseorganitesse Eesti politsei kaudu. Kuid kõige parem on siiski otse koha peal, seal, kus inimene sattus töisesse orjusesse. Meil volitusi jälitada ega karistada ei ole.
Kas niisuguseid olukordi nagu Annal on viimasel ajal rohkem?
L. I. Niisuguseid juhtumeid on meil palju. Viimasel ajal on neid tõesti rohkem. Osalt muidugi ka selle arvel, et inimesed on aktiivsemaks muutunud, pöörduvad oma kaebuste ja probleemidega sagedamini.
S. B. Ja mida me sageli märkame, on tõsiasi, et sugulased ja lähedased on viimased, kes aitavad. Raha kojusõiduks pole mõnelt lootustki küsida.
Aga kas teie organisatsioonil õnnestub hättasattunutele tegelikku abi anda?
S. B. Ma tõenäoliselt ei töötaks enam siin, kui ei näeks tulemusi. Me ju suhtleme mitte üksnes klientide, vaid ka perekondade, politsei, Tööinspektsiooni, välismaiste kompetentsete organitega. Näiteks Soomes on väga tugev tööturvalisuse teenistus. Põhjamaades suhtutakse töisesse ekspluateerimisse erakordselt tõsiselt ja tehakse meiega koostööd.
Me viime inimesi sõna otseses mõttes kättpidi vastavatesse instantsidesse. Tuleb muidugi arvestada, et küsimusi ei saa alati kiiresti lahendada, eriti välismaal.
L. I. Töise ekspluateerimise teemal tehtavad pöördumised, millega me tegeleme, jagunevad nendeks, mille puhul on tarvis rikkumisi ennetada, ja nendeks, kus tuleb tegeleda juba tagajärgedega.
Me anname tasuta õigusliku hinnangu lepingutele ja kokkulepetele. Analüüsime näiteks vahendusteenuse lepinguid, töölepinguid, töövõtulepinguid, tööjõu rendi lepinguid teistesse Euroliidu riikidesse, kui inimesele pakutakse töölepingut Eesti tööandjaga, kuid ta ei tööta päevagi siin, vaid saadetakse kohe väliskomandeeringusse. Arvesse tuleb võtta ka, millise riigi kodakondsusega on tegemist ‒ sellega on seotud töötaja õiguslik staatus.
Kontrollime, kas mainitud vahendaja või tööandja on olemas, kas potentsiaalne töötaja võttis arvesse lepingu kõik vajalikud tingimused. Sageli ei saa inimesed isegi aru, kes just neid palkab või palkas.
Kui välismaal töötamise ajal midagi juhtub (ei makstud palka, ei antud tööd, anti töö, mille kohta ei olnud kokkulepet, tuli teha ületunnitööd jne), siis me aitame pärast kliendi pöördumist koostada avalduse tööandjale. Paralleelselt ja kui tööandja ei reageeri, koostame avalduse Tööinspektsioonile ning Maksu- ja Tolliametile, et seda tööandjat kontrollitaks. Vajaduse korral aitame ette valmistada paberid töövaidluskomisjoni jaoks. Kui tööandja on välismaal, siis tõlgime ‒ taas tasuta ja ainult kliendi nõusolekul ‒ kõik dokumendid inglise keelde ja saadame sinna.
MTÜ Living for Tomorrow telefon on +372 660 7320. Nende poole võib pöörduda anonüümselt.
Intervjueeris Margarita Kornõševa ‒ Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik