Suheldes Tallinna perekeskuse pereteenistuse sotsiaaltöötaja-koordinaatori Tuuli Mõistlikuga, veendud veel kord selle lihtsa lause geniaalsuses, millega Tolstoi alustas romaani „Anna Karenina”: “Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, kuid iga õnnetu perekond on õnnetu omamoodi.” Just nimelt selle „omamoodi õnnetu olemisega” keskus tegelebki – võib öelda, et hommikust õhtuni.
Kui palju peresid aasta jooksul teie poole pöördub?
Inimesed tulevad linnaosavalitsuste lastekaitsetöötajate suunamisel. Meie meeskonnas on alati olnud umbes kaheksa inimest, seepärast on ka aastane „läbilaskevõime” enam-vähem ühtlane. Möödunud aastal kasutas meie teenuseid 141 perekonda.
Kes sagedamini teie poole pöörduvad, eesti või vene perekonnad?
Vene ja eesti perekondi on pooleks. Meie töötajad suudavad hästi suhelda mõlemas keeles. On ka neid, kes valdavad inglise ja soome keelt. See on isegi hea, kui vene perekonnaga töötab eestlanna. See on värske pilk teisest kultuuripsühholoogilisest kontekstist, mis võib kasulik olla.
Milliste küsimustega inimesed teie juurde tulevad?
Küimusi on neil peredel reeglina palju, need kasvavad nagu lumepall. Kui inimesed ei tule oma eluga juba enne laste sündimist toime, siis pärast lapsevanemaks saamist kasvab vaesusrisk veelgi. Majanduslik toimetulek on lastega perede jaoks väga tundlik teema.
Pöördutakse ka seoses sõltuvusprobleemiga – alkoholism, narkomaania. Seoses psüühikahäiretega, näiteks depressiooniga.
Vaevalt niisugused inimesed ise teie juurde tulevad. Kuidas nad leitakse, et nad lõpuks teie hoole all oleksid?
Kui perekondlikud probleemid kuhjuvad, hakkavad need ilmnema laste käitumises. Seda märkavad kasvatajad, õpetajad, kes teatavad oma murest lastekaitsele. Nende juurest jõuab teave meieni.
Kas viimasel ajal on ilmnenud midagi, millega varem kokku puutuda ei tulnud?
Teate, see kõik on sama vana kui maailm. Viimaste aastatuhandete jooksul ei ole inimloomus praktiliselt muutunud. Seega on ka inimeste probleemid endised.
Mida teie teenistuse töötajad tegelikkuses teha saavad?
Peamiselt töötame vanematega, kuid kutsume ka vanaisasid-vanaemasid, kui neil on pereelus oluline osa.
Pereteenistus osutab kolme teenust. Esimene on perede toetamine (toetame vanemaid, aidates neil paremini toime tulla laste kasvatamisega, töötame klientidega, kes pole motiveeritud ise kuhugi pöörduma, see tähendab, käime kodudes). Teine teenus on lahutatud vanemate lapsega kohtumise korraldamine sotsiaaltöötaja juuresolekul (see on probleem, eriti siis, kui vanem pole kaua last näinud ja laps on jõudnud ta unustada). Kolmas teenus sai alguse käesoleval aastal. See on pere lepitamise teenus (perede jaoks, kus vanemad kavatsevad lahutada või on juba lahutanud ning on tarvis kokku leppida lapse hooldus- ja kasvatusküsimustes).
Me võime tagada, et oleme nende teenuste raames alati toeks. Tuleb näiteks meie juurde üksikema kahe lapse ja terve hulga probleemidega. Hakkame seda pundart lahti harutama, vaatama, mida saab ette võtta, milliste ametnike poole pöörduda. Ajaliselt ei ole me piiratud. Lõpetame töö perega alles siis, kui oleme veendunud, et kõik sai korda.
Inimestega töötades sõltub kõik alati sellest, millised on nende ootused. Meie sotsiaalkindlustussüsteem ei rahulda kõigi vajadusi. Sellel on piirid. Probleemid tekivad siis, kui ootused sotsiaaltöötajate ja keskuse töötajate suhtes on liiga suured. Reeglina tahavad mõlemad vanemad pere ja lapse jaoks parimat, kuid nad näevad seda parimat erinevalt. Igaüks soovib, et me asuksime tema poolele, kuna teine vanem on „süüdi”. Kuid me ei otsi kunagi süüdlasi. Me tegeleme probleemiga, mis on tarvis ületada, leides tee poolte lepitamiseks, kuna kummalgi on omamoodi õigus.
Mille ees olete jõuetud?
Me oleme jõuetud siis, kui inimene ise ei taha ennast aidata. Kõige teravamalt hakkab see silma siis, kui tegemist on sõltuvusprobleemiga. Süstivad narkomaanid pole sageli abi vastu võtmiseks piisavalt adekvaatsed. Nende esmane vajadus on järjekordne annus. Selle ees oleme jõuetud. Samuti inimese kangekaelse soovimatuse ees meid üle läve lasta. Me lepime sellega ja teatame lastekaitsespetsialistile, et meie koostöö ei õnnestunud.
Keda on alkohoolikute ja narkomanide seas rohkem – kas neid, kes suudavad pere juurde tagasi tulla, või neid, kes ei muutu?
Viimaseid on siiski vähe. Kuid on veel vahepealsed, neid on kõige rohkem. Alguses hakkavad nad meiega innukalt koostööd tegema, aga hiljem kahjuks langevad tagasi. Võib-olla seepärast, et hindavad oma jõudu üle.
Kas saate tuua näiteid selle kohta, kui teie teenistus on suutnud pere elu muuta?
Sageli on niisugused juhtumid seotud sellega, et perekonnal on kannul terve hulk kohtutäitureid. Kõigepealt tuleb minna kohtutäiturite kotta ja saada väljavõtte kõigist võlgadest. Sageli ei suuda inimesed isegi seda ja siis me lähme koos. Pärast broneerime aja võlanõustaja juures, kes soovitab, kuidas saada kohtutäituritega mõistlik kontakt, et avada arved ja jätta neile alles vähemalt minimaalne summa. Samal ajal nõustame peret peresuhete ja lastekasvatamise osas – kui vaja, läheme koos lasteaeda, kui vaja, saame vastuvõtuaja logopeedi, neuroloogi, psühhiaatri jne juurde. Üldiselt on tarvis aidata inimestel tegevust struktureerida, et nad saaksid oma probleeme lahendada või vähemalt lahendada püüda.
Kui rääkida konkreetsetest näidetest, siis meenuvad need juhtumid, mis alguses tundusid täiesti lootusetud. Mäletan perekonda, kes kuidagi ei tahtnud meid omaks võtta. Isa jõi, peksis poega. Lapsel tekkisid tõsised käitumisprobleemid, tervis halvenes… Meil ei õnnestunud pool aastat vanematega kontakti saada. Siis aga eksis tingimisi karistatud isa taas seaduse vastu ja ta saadeti trellide taha. Selle aja jooksul õnnestus ta naine „ära rääkida”. Me aitasime ta nooremal lapsel saada lasteaiakoha, saime ema ja vanema poja psühholoogilisele rehabilitatsioonile saata. Olukord hakkas silmnähtavalt paranema ja kui isa vanglast tagasi tuli, siis, te ei usu, aga teda võttis vastu hoopis teistsugune naine. Tema enesehinnang oli sedavõrd tõusnud, et ta andis mehele mõista: kui soovid samas vaimus jätkata, siis mitte enam siin. Ja mees jättis joomise maha. Me olime selle pere kõrval kaks ja pool aastat. Tulemus oli seda väärt. Jätsime hüvasti pisarsilmi.
Kui peres on hädaolukord ja pole eriti kellegagi nõu pidada, siis mida te soovitate?
Esimene, kellega on otstarbekas rääkida, on perearst. Kui tema midagi ei soovita, siis on järgmine võimalus tulla meie keskuse psühholoogi juurde. Psühholoog saab saata meie teenistusse. Keskuse psühholoogi vastuvõtule pääsemiseks või konsulteerimiseks võib helistada telefonil 655 6970.
Samuti ma juba mainisin niisugust võimalust nagu pöördumine lastekaitsespetsialisti poole.
Kas inimestel on põhjust karta, et Tallinna perekeskuse abi eest tuleb maksta?
Ei. Meie teenused on tasuta. Kuid vähemalt üks vanem peab olema sisse registreeritud Tallinnas.
Tegelikult on need muidugi kallid teenused. Seepärast reguleerivadki protsessi lastekaitsespetsialistid. Nad teavad, milline on ressurss, seega teavad täpselt, kui palju kliente Tallinna perekeskus vastu võtta suudab. Praegu on järjekorras 10 perekonda.
Intervjueeris Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik