Maksim Volkov, Eesti kodanik
Tahaksin kõnelda mitte poliitikutest ja poliitilistest parteidest, vaid sellest, millistes „klimaatilistes tingimustes” tegutsevad praegu kõigi lülide juhid, alates kohalikest omavalitsustest kuni ministeeriumide ja valitsuseni.
Juba ajakirjanduses töötamise ajal pöörasin ma tähelepanu aina suuremale hulgale professionaalsetele loodritele, kelle jaoks poliitika sai mugavaks elatusvahendiks.
Vaadates mõnda ülemust, tahaks küsida, mis mõte on tema ametikohal. Peale talle palga maksmise? Kui inimene on juba mitmeid aastaid töötanud, siis tal peab olema midagi, mida ühiskonnale konkreetse lõpptulemusena pakkuda. Ilus ülikond, lips, tark nägu, hoolitsetud välimus ja muu standardne komplekt on muidugi tore, aga mida peale selle pakkuda on? Kui sõnavaht kõrvale jätta, jääb sageli alles veel vähem kui ei midagi.
Mida tähendab ühiskonna jaoks niisuguste „palgale orienteeritud” tegelaste võimuletulek? Kõik on väga lihtne – varem või hiljem seisab iga juhi ees raske valik: ühiskonna huvid või selle „huviringi” huvid, millest sõltub sinu mugavale kohale jäämine. Seda valikut kergendab asjaolu, et paljud on õppinud kasutama jokk-skeemi (juriidiliselt on kõik korrektne). Osav žongleerimine seaduste ja määrustega võimaldab saavutada soovitud kompromisseesmärgi. No aga see, et kompromissi tulemusena jäävad kaotajaks maksumaksjad, pole meie kompromissitute kompromisside ajastul üldse probleem.
Ideetul karjääriloodril on raske vältida kompromisse iseendaga – jah, see ei pruugi olla päris õige, loogiline ega reeglitele vastav, kuid tinglikult Ivn Ivanovitšil on seda lahendust oi kui väga vaja, ja kõike tehakse ju seaduse raames. Nagu öeldakse, on jokk terve ja Ivanõtš söönud.
Kusjuures, jutt ei pea üldsegi olema mingitest materiaalsetest hüvedest ega rahalisest kasust. Mõnikord lihtsalt ei tahaks solvata „head” (ja sealjuures väga kasulikku) lugupeetud inimest.
Toon ühe, nagu mulle tundub, väga iseloomuliku näite. Kui ma olin Narva abilinnapea, muudeti linnavalitsuse liiklusohutuse komisjoni otsusega ühel teelõigul kiirusrežiimi: 70 km/h asemel määrati piirkiiruseks 50 km/h. Minu kui selle komisjoni esimehe jaoks sai otsustavaks politseiesindajate seisukoht, kes esitasid mitmeid argumente, millest selgus, et olukord selles piirkonnas on muutunud ja endise kiirusega on seal ohtlik sõita.
Pärast liiklusmärkide vahetamist tuli linnavalitsusse ühe ärimehe taotlus, kelle büroo asus just nimelt selle teelõigu juures. Ta palus, et me oma otsuse ümber vaataksime. Siiski jäi ka uuel läbivaatusel peale seisukoht, et 50 km/h on optimaalne kiirus, sellest tingitud ajakadu on aga kõigest 40 sekundit. Muuseas, koosolekul osales juba järgmine politsei esindaja, kuid tema argumendid olid samasugused kui eelmistel, seega ei saa jutt olla kellegi isiklikust eelarvamusest. Üldiselt jäi kõik niisamuti, nagu esimesel korral otsustatud.
Kui see „lugupeetud ärimees” teada sai, et linnavõim jättis tema taotluse ootamatult rahuldamata, toimus temaga imeline metamorfoos: väliselt austusväärne härrasmees muutus äkki kapriisseks viieaastaseks lapseks, kellele ei ostetud kommi. See oli teine kord, kui minu peale abilinnapea kabinetis keegi niiviisi karjus (esimesel korral karjus muide samuti ärimees, kes nõudis maksusoodustusi, kui aga argumenteeritult keelduti, siis kaotas närvid). „Seda on ju ainult politseile tarvis, et trahve teha, me kisume selle märgi maha, kuidas midagi niisugust üldse võimalik on” ja nii edasi.
Meenutan, et jutt oli viivitusest… 40 sekundit! „Lugupeetav” ei saanudki aru, et linlaste huvid on tema kiirustamisest olulisemad ja et mina kui liiklusohutuskomisjoni esimees ei saa jätta arvestamata politsei arvamust, kuna just politsei on selles valdkonnas kompetentsem kui keegi teine.
Tookord jäi linna otsus peale. Kuid nii palju kui mina tean, pärast minu lahkumist vaadati see kiiresti (vaat et kahe päevaga) üle ja mingil lõigul ikkagi lubati kiirus 70 km/h. Austati „head inimest”. Ta hoiab nüüd mitukümmend sekundit kokku. Ja seaduslikkusega on ka kõik kombes: tulid kokku, arutasid, surusid läbi, otsustasid. Kui aga, hoidku Jumal, sellel teelõigul juhtub õnnetus, kannatavad inimesed, siis politsei konstateerib õigustatult: me hoiatasime mitu korda, et siin on ebasobiv kiirusrežiim. Niisugune võib olla konkreetse inimese tahtmise ja linlaste
„abstraktsete” huvide kompromissi hind.
Eesti on väga väike, siin nõela kotis ei peida. Eriti on see märgatav piirkondades, kus inimesed üksteist hästi tunnevad ja võimulolijate iga teo motiiv on ilmselge. Kas tasub üllatuda, et võimu moraalne autoriteet on kohati allpool igasugust arvestust?
Miks on meie riigis tekkinud olukord, kus Rein Raua sõnad selle kohta, et meid valitsevad moraalsed värdjad, toovad avalikkuses kaasa heakskiidu? Miks seal, kus pole tõsist poliitilist konkurentsi, lubab võim endale pidada elanikkonda mitte inimesteks, vaid valijateks, ja seega tulevad nad talle meelde üksnes enne valimisi?
Kui me soovime üles ehitada Eestit, kus tahetakse elada, mitte Tallinnasse või välismaale ära sõita, siis tuleb alustada sellest eemaletõukavast „kompromissiideoloogiast”. Inimesed ei hakka elama seal, kus nad näevad, kuidas nende huvid igapäevaselt järjekordse „kompromissi” ohvriks saavad. Jah, töökohad, infrastruktuur, ökoloogia – see kõik on oluline. Aga kuni kõik on jokk, pole vaja imestada, kui kiiresti läheneb yok*.
*Türgi keeles yok ‒ „ei ole, lõppes otsa”.
Maksim Volkov töötas Esimese Balti Kanali saatejuhina. Kuni 30. septembrini 2015. oli Narva abilinnapea.