Kaur Kender, Eesti kirjanik ja blogija
Ok, me tegime päris toreda möllu Toompeal riigikogu ees seoses narkoteemaga. Rahvast tuli mitu sada. Riigikogust oli saadikuid kõnelemas. Lisaks viis räpparit ja mina esitamas vägagi sõjakat lugu sellest, kuidas fentanüül aka küür aka surm on viinud meid euroopa viie kõike rikkama.. ei vabandust, üldse mitte kõige rikkama riigi hulka. Hoopis viinud meid narkosurmade tippu. Eesti sureb igal aastal miljoni elaniku kohta 20 korda rohkem inimesi narkootikumide pärast kui Lätis. Ja nelikümmend korda rohkem kui Portugalis. Päris hull. Me tahame seda värki muuta.
Aga inimesed ei saa nagu aru. Las ma räägin veel ühe korra. Ei, me ei taha legaliseerida narkootikume. Me ei taha praegust olukorda, kus kurat teab kes, müüb kurat teab mida, kurat teab kellele. See asi ei toimi. Me tahame hoopis riiklikku regulatsiooni. Alustame kanepist. Siis aga edasi fentanüülist.
Justiitministeeriumi andmetel on kanepi eest süüdi mõistetud kümneid tuhandeid inimesi. Mõtleme korraks. Kümneid tuhandeid noori inimesi. Nagu meil oleks neid liiga palju, et davaj, rikume veel mõned saatused, mõistame süüdi. See jama peab lõppema. Kanepi turg peab saama riiklikult reguleeritud ja kontrollitud. Justnagu USAs Washingtoni ja Colorado osariigis. Aktsiis laekub. Kõik on seaduslik. Ja lõpp kanepiga seotud kuritegudele. Ainult nii saab seda teha. Ainult nii on õige.
Fentanüül ehk küür on eesti unikaalne probleem. Meil sureb igal aastal sada või rohkem noort inimest selle jama üledoosidesse. Enamus neist on alla 30. aastased. Kõik nad on kellegi lapsed. Eestlastest poliitkud on olnud haigelt külmad selle teemaga tegelemisel. Eraviisilitselt kuuleb lauseid: “venelased ju surevad põhiliselt. Eesti valijat see ei koti.” Mind ajab see raevu. Kui tegu ei oleks surmadega, siis ma selliste ahvidega koostööd ei teeks. Aga need on päris surmad. Surun hambad kokku ja käed rusikasse. Ja seletan uuesti.
Fentanüül on viimastel aastatel jõudnud Nõmmele, Viimsisse, Tiiskresse, Piritale - igale poole, kus elavad eestlased, kodanlased, keskklass. Fentanüül ei küsi rahvust. Temast jääb sõltuvusse vaatamata sellele, mis su emakeel on. Mis keeles sa 60% või 100 % ainetest koolis õpid. See on tuhandeid kordi kangem uimasti kui heroiin. Ja see tapab meid metsikult.
Küünikud ütlevad, et ma ei peaks midagi tegema. Et varsti tapab küür mõne kõrge eesti poliitiku lapse ja küll siis hakatakse tegelema. Ma ei oska aga selles asjas küünik olla. Midagi tuleb teha. Meil on vaja heroiini asendustteraapiat ja süstimistube ja veel mitmeid asju, millega me saame sõltlased kurtegeliku maailma käest tagasi ja meditsiini valdkonda.
Sellest on hullu moodi kasu. Väheneb rajult kuritegeliku maailma tulu. Aga väheneb ka meie igaühe kulu. Isegi narkopolitseinikud tunnistavad, et Taanis ja Saksamaal ja Šveitsis ja mujal, kus on tehtud süstimistoad ja heroiiniasendusteraapia, on tavalisi inimesi kõige rohkem segav kuritegevus vähenenud 80%. Kujutage ette. 80% vähem vargusi, vähem röövimisi, vähem igasugu pättust. Ja praktiliselt on kadunud tänaval ja parkides vedelevad sütlad, kuskil ei ole näha koomas narkomaane. Ja mis kõige tähtsam - inimesed ei sure enam nagu kärbsed. Need inimesed saavad oma sõltuvuse kontrolli alla. Nad on meditsiini tähelepanu all. Nad saavad tagasi inimesteks. Ja teate mis? Neil hakkab igav. Ja nad lähevad tagasi tööle. Kes koristajaks. Kes kuhu. Mis võimetekohane on.
Me ei taha paljut, onju? Aga see võitlus on hullult vastu tuult. Peaminister eelistab emmata Pärti. Selle asemel, et emmata narkoprobleemi, mis igal aastal viib hauda sadakond veel nooremat inimest kui tema. Need seadused peavad saama muudetud. Noored ei pea surema. Noortest ei pea kanepi pärast kurjategijaid saama. Laske elada. Meid ei ole siin Eestis enivei liiga palju. Laske meil lihtsalt elada, raisk.
Euroopa narkoraport: Eestis on teravaim narkoprobleem.
