Publitsisti ja inimõiguslase Sergei Seredenko kohtuprotsess on esimene omataoline. Ja maksimaalselt salastatud. Ent midagi õnnestus siiski sellest juba rääkida. Advokaat Vladimir Sadekoviga.
Sergei Seredenkot süüdistatakse Karistusseadustiku paragrahv 2351 lõige 1 (Eesti Vabariigi vastane suhe) järgi. See tähendab suhte loomist või pidamist välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegeleva isikuga eesmärgi panna toime kuritegu, mis on sätestatud karistusseadustiku §-s 231 (Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldne tegevus), 232 (riigireetmine), 233 (välismaalase poolt toimepandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivallata tegevus), 234 (salakuulamine), 2342 (Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine) või 235 (Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastane ühendus). Karistus – vangistus kuni kuus aastat.
Maakohtu ja ringkonnakohtu järelduste kohaselt tegutses teie kaitsealune Eesti huvide vastu Vene Föderatsiooni kasuks. Mõlema kohtu otsus on ühesugune – viis ja pool aastat vangistust. Kuidas te muide selgitate seda, et prokurör nõustus kohtuotsustega, kuigi oli ise algul nõudnud väiksemat karistust – viit aastat?
See on esimene niisugune kohtuasi, mis kujunes täieulatuslikuks kohtuprotsessiks. Mõned eelmised lõppesid kokkuleppega. Minu arvamus on see, et määrates maksimaalsele (kuus aastat) lähedase karistuse, langetasid kohtud emotsionaalsed ja liiga karmid otsused. Varem kohtulikult karistamata inimese suhtes oleks võinud lähtuda üldtunnustatud keskmise sanktsiooni praktikast (antud juhul on see kolm aastat) ning arvestada juba sellest raskendavad ja kergendavad asjaolud.
Niisugune signaalike üldsusele, et teised samuti teaksid: kui hakkate rabelema, ei tule mingit keskmist sanktsiooni, saate täiega.
Kui soovite. Aga prokuröri jaoks tuli kõik välja isegi paremini kui ta oli oodanud. Riigi jaoks ei ole see mingi krimi – kanavargus ega tapmine. See on poliitiline küsimus ja intellektuaalselt ülimalt keeruline asi.
Miks oli vaja kuulutada protsess maakohtus kinniseks, kui ringkonnakohtus kuulutati avalikuks ja lasti publik saali?
Põhjust ma ei tea. Arvan siiski, et see ei olnud juhuslik. See oli hästi läbimõeldud strateegia. Järelikult oli tarvis aega.
Miks teie koos kaitsealusega nõudsite niivõrd sihikindlalt põhiseaduslikku järelevalvet tõestamaks, et Karistusseadustiku paragrahv 2351 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidega 44 ja 45?
Paragrahv 44. Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni.
Paragrahv 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. <…> Tsensuuri ei ole.
Mina ja Sergei Seredenko peame paragrahvi 2351 ebaselgeks, ettearvamatuks ja põhiseadusega vastuolus olevaks. Paragrahv peab nimetama asju õigete nimedega. Inimesel on keelatud luua suhteid Eesti Vabariigi huvide vastu. Kas kriitika kuulub nende huvide hulka või mitte? Mis üldse kuulub? Kus see piir kulgeb, millisel teemal ei tohi suhelda? Aga kui kõne all on teaduslik diskussioon, poliitiline? See vajab täpsustamist. Seni kaua, kui puuduvad selged ja täpsed kommentaarid õiguse kohaldamise kohta, see on õhuke jää.
Me palusime, et kohus annaks hinnangu kõigele paragrahvis 2351 mainitud paragrahvide plokile. Mõned neist on küllaltki intensiivsed ja kujutavad endast ohtu ajakirjanikele, ühiskonnategelastele ja teistele inimestele, kes tegelevad ühiskondlik-poliitilise temaatikaga. See paragrahv seab tegelikult kahtluse alla võimaluse kritiseerida riiki. Ja ma saan aru nii, et seal, kus algab Vene Föderatsioon, lõpevad Eesti Vabariigi kodanikul igasugused võimalused, kuna see on seotud tema jaoks teatud riskidega. Inimõigusalane tegevus, mille kaudu kritiseeritakse valitsuse ja riigi tegutsemist, kujutab endast üldiselt protsessuaalset ohtu.
Kas see tähendab, et te üritasite visalt alustada nende seadusesätete tõsist analüüsi, mis võimaldavad võtta kriminaalvastutusele igaühe, kes riigistruktuuride mõistes räägib või kirjutab „mässuliselt“?
Maakohus ja ringkonnakohus paragrahvi 2351 vastuolu põhiseadusega ei tuvastanud. Mee ei pretendeeri viimase astme tõele. Asi läheb Riigikohtusse ja edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Me peame siiski aru saama, et seal, kus on kolm juristi, on viis arvamust. Arvestame kohtuliku hinnanguga ja austame seda.
Äärmiselt diplomaatiline… Siiski, milles seisneb teie arvates kohtute peamine häda seoses Seredenko süüasjaga?
Aga häda polegi. Küsimus seisneb ainult selles, et iga protsess on võistluslik. Võistluslikkus aga tähendab, et igal osalisel on konkreetsed õigused ja võimalused, mida tal on õigus realiseerida. Kui kohus otsustab korraldada arutelu kinnises režiimis, kärbitakse kellegi osalise protsessuaalseid võimalusi oluliselt. Nii nagu maakohtus Seredenko asjas, mil kaitse protsessuaalseid võimalusi oli oluliselt kärbitud. Kas või sellega, et me ei saanud kohale kutsuda vajalikke tunnistajaid.
Ringkonnakohus väitis, et saite.
Huvitav kuidas? See peab ju olema praktiliselt teostatav. Et kutsuda tunnistaja kohale, on vaja talle selgitada, millest jutt, miks teda soovitakse üle kuulata. Aga kuidas seda teha, kui kohtuasi on salastatud ja selle nüanssidest ei saa ma tunnistajale midagi rääkida, kuna mul on avalikustamiskeeld? Niisuguses olukorras ei lähe muidugi ükski terve mõistusega inimene tunnistama. Pealegi kui nende inimeste vastu, kes elavad Venemaal, on meil algatatud eraldi kriminaalasjad … Kas ma pean siis neile ütlema, et poisid, tulge siia, pakun tassikese teed, aga piiril „pakitakse“ teid ära? Ma palusin kohtult garantiisid, et kedagi ei puudutata, kuid neid mulle ei antud.
Üldiselt paistis teise instantsi kohtus silma, et teie rääkisite aiast, aga prokurör ja kohus aiaaugust.
Ma puutun väga tihti kokku olukorraga, mil kaitse üritab juhtida tähelepanu teistele aspektidele, aga kui kohtul on kujunenud teatud seisukoht, pole seda lihtne teha.
Mis teile viimase kohtu järeldustest kõige rohkem muljet avaldas, et pani ahhetama?
Ei miski. Selles mõttes ei avalda mulle ammugi miski muljet. Püüan emotsioone maha suruda.
Teil on siin unikaalne olukord – kohtualune on samuti jurist. Kas see muudab advokaadi töö eriliseks?
Jah. Sergei on iseenesest keeruline isiksus. Ta ei ole poisike, vaid täiskasvanud mees. Tema elukogemust ja teadmisi tuleb austada. Minu õnneks ei ole ta praktiseerinud kriminaalõigust, mina tema õnneks pole praktiseerinud põhiseaduslikku õigust. Me ei konkureeri. Kui mina tunneksin põhiseaduslikku õigust nii nagu tema, vaevalt suudaksime koostööd teha.
Seredenko häda on selles, et ta ei teadnud paljusid asju. Pean silmas inimesi, kellega ta suhtles. Meie ajal, ajaloolises kontekstis, peavad mõtlevad, kirjutavad ja välismaalastega kontakteeruvad inimesed olema paranoiliselt ettevaatlikud. Tihtipeale pakutakse kahtlasi asju, millega lihtsalt ei tohi tegelda, sest neile järgnevad probleemid.
Kas kohtualusel ja tema advokaadil on tänases Eestis niisuguse protsessi võitmine reaalne?
Kuna mainitud paragrahviga seoses ei ole välja kujunenud kohtupraktikat, ei saa ma leida isegi osakest tõenäolisuseset. Mul oleks hea meel, kui kohtud jagaksid selles asjas minu seisukohta, kuid nende eest ma vastutada ei saa. Seredenko on selle protsessi igal juhul juba võitnud.
Selgitage.
Ta ei ole end süüdi tunnistanud. Ei tunnista kunagi. Seepärast, et ta ei mõista, milles see süü seisneb. Aga kui ta ei mõista, milles seisneb süü, siis ei ole ta end reetnud, mis tähendab, et kindlasti ei ole ta kaotanud.
Võit või kaotus ei ole õiguslikud terminid. Need on subjektiivse hinnangu terminid. On võimalik kohtus õigeks jääda, kuid sealjuures kaotada kõik. Ja vastupidi.
Intervjueeris Margarita Kornõševa,
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik
Advokaat Vladimir Sadekov. Foto: Margarita Kornõševa