Euroopa Parlamendi liige Yana Toom osales 9. veebruaril briifingus “Euroopa ravimiturg. Hetkeseis ja väljakutsed”, mille käigus arutati raviminappuse probleemi, millega on Euroopa Liit viimastel aastatel korduvalt silmitsi seisnud.
“Pandeemia töötab selgelt luubina, kõik probleemid süvenesid,” kommenteeris Yana Toom. “Just sellepärast eelmise aasta septembris võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, millest püüan välja nokkida olulisemaid punkte. Esimene asi, mille üle alati vaidleme, on definitsioon: räägime nappusest, tarneraskustest, mittekättesaadavusest, aga peaks olema ka üleeuroopaline arusaam, mida see täpselt tähendab, mis on kriteeriumid. Loomulikult on resolutsioonis küsimus, kuidas vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest. Me peame toetama ravimite ja ravimitoodete tootmist Euroopa Liidus – see juba kõlas, ja see on Jumala õigus, et turureeglid töötavad igalpool, ka ravimiturul, ja tootmine liigub nendesse riikidesse, kus on odav tööjõud. Ja siis oleme olukorras, milles oleme: suurt osa ravimite toimeainetest toodetakse mitte Euroopas, vaid Aasias, nimelt Indias ja Hiinas. Kuni tänase päevani on meil probleem paratsetamooliga, sest India mingist hetkest ei luba seda eksportida. Peame tootmised kuidagi tagasi tooma.”
Yana Toomi sõnul “samuti peame kontrollima välisinvesteeringuid meie ravimite tootmisettevõtetesse, sest need on strateegilise tähtsusega. Tarnijad peavad olema kohustatud teatada tarneprobleemidest. Ilmselt oleks mõistlik luua agentuuri Ameerika BARDA eeskujul, mis tegeleks sellega, et ostetakse sisse kõik, mida läheb vaja kriitilistes olukordades, olgu need pandeemiad, gripilained või biorelva rünnakud. Oleks vaja harmoniseerida EL-I liikmesriikide strateegiliste varude loomine. Mis on väga tähtis: on vaja muuta ravimihangete süsteemi nii, et võitjaid saab olla vähemalt kaks, mitte üks, et riske hajutada. Samas kaalutakse ka seda, et luua mittetulundusettevõtte, mis peaks tootma strateegiliste tähtsusega ravimeid just Euroopa Liidu jaoks. Veel üks pakkumine on sundlitsenseerimine ehk erandjuhtudel peaks riik lubama tootjale patendi alusel, mis talle ei kuulu, ravimit tootma. Euroopa Parlament pakkus mõelda selle üle, kas saab seda teha nt COVIDi vaktsiinidega.“
Yana Toom meenutas ka: „Euroopa Parlamendi resolutsioon on hea tahte deklaratsioon, ei midagi suuremat. See, kas sellest midagi välja tuleb, sõltub Euroopa Komisjonist. Loodan, et Eesti inimesed arutavad tõsiselt läbi ja avaldavad tõsiselt survet Komisjonile, sest see ravimistrateegia, mida Komisjon hakkab välja töötama, on ravimite nappuse probleemi osas pigem tühjavõitu: “räägime”, “vaatame”, “kaalume” – nagu mõni koalitsioonilepe. Sellega väga edasi ei liigu. Teisest küljest on Euroopa Komisjon ettevaatlik, mis pole sugugi halb. Loomulikult mõjutavad olukorda suured lobid ning paremini lobivad just need, kel on rohkem raha ja kes on juhtumisi need samad inimesed, kellest me sõltume väga, ehk ravimitootjad. Mulle väga meeldib Haigekassa esindaja idee: äkki saab panna need inimesed kohustuslikult avaldama, mis kulud kaasavad ravimi väljatöötamisega? Saan aru, et sellega me, piltlikult öeldes, ronime turgu, aga seliseid olukordi, kui ravimid on väga kallid ja pole kättesaadavad, on vaja vältida.”
EL-I ravimituru olukorda analüüsisid Yana Toom, Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Eda Lopato, Eesti Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp, Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu tegevjuht Teet Torgo ja teised. Arutelu juhtis ajakirjanik Arp Müller.
Briifing on järelvaadatav FB-s