Konverents sellise pealkirjaga toimus reedel, 12. detsembril Tallinna Fotografiska keskuses, mille korraldas Euroopa Parlamendi liikme Jana Toomi büroo ning toetas Europarlamendi fraktsioon Renew Europe.
Ajendeid konverentsi läbiviimiseks oli mitmeid: Läti hiljutine katse lahkuda Euroopa Nõukogu konventsioonist naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta (tuntud ka kui Istanbuli konventsioon), parempoolsete äärmuslaste algatatud arutelu sama sammu astumise üle Eestis, aga ka lihtsalt soov kontrollida, millisel etapil me naistevastase vägivalla vastu võitlemises oleme ja kuhu edasi minna.
“Eesti meedias toimub mitte eriti arukas poleemika, mille ma võtsin kokku järgmiselt: me ei vaja Istanbuli konventsiooni, sest naisi kaitsevad mehed. Siiski tahaksin, et me jõuaksime arusaamiseni, et nii naisi kui ka mehi kaitsevad seadused. Ei tasu püüda naasta aegadesse, mil vägivalla ohvrid pidid lootma tugeva naabri toetusele,” ütles Jana Toom konverentsi avasõnas.
Konverentsi peaesinejad olid Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juht sotsioloog Iris Pettai ja aastaid Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi teenistust juhtinud Jako Salla.
Konventsioon kui katalüsaator
Eesti Avatud Ühiskonna Instituut hakkas perevägivalda ja naistevastast vägivalda uurima veerand sajandit tagasi. Iris Pettai sõnul oli Euroopa 2011. aastaks jõudnud arusaamisele, et naistevastane vägivald on liiga kulukas – puhtalt majanduslikult: hinnangute kohaselt kaotas EL selle tõttu aastas 152 miljardit eurot. Samal ajal oli selge, et enamikus Euroopa riikides puudub poliitiline tahe naisi tõhusalt kaitsta. Vaja oli rahvusvahelist dokumenti, konventsiooni – ja see ka sündis.
Istanbuli konventsioon tugines Rootsi edukale kogemusele soolise võrdõiguslikkuse ja seksuaalse vägivalla vastu võitlemise valdkonnas, Austria kogemusele ohvrite operatiivse kaitse valdkonnas ning Hispaania kogemusele tervikliku lähenemisviisi valdkonnas.
Kõik konverentsil osalejad olid ühel meelel, et Istanbuli konventsioon on parim vahend, mis meil riikide tasandil olemas on. Lühidalt öeldes – see viib riigid mugavustsoonist välja. Eestis ja kaugeltki mitte ainult Eestis võimud kalduvad tegutsema endale sobival viisil. Ohvrile (lastega) pakutakse ajutist elukohta varjupaigas, samal ajal kui vägivalda toime pannud mees jääb koju ja saab minimaalse karistuse. Veelgi hullem, riik lepitab läbipekstud peksjaga, säästes aega ja raha. See, et sageli kõik lõpeb uue vägivallaga, ei huvita kedagi.
Iris Pettai sõnul on Istanbuli konventsioon võimas katalüsaator: ilma selleta ei oleks paljudes Ida- ja Lõuna-Euroopa riikides tõhusat ohvrite abistamise süsteemi. „Konventsioon on hetkel test, see näitab riigi küpsust, empaatiat ja tegelikku soovi kaitsta oma kodanikke.“
Istanbuli konventsioon ei usu „soolise neutraalsuse” olemasolusse ja on seisukohal, et alustada tuleb tõsiasja tunnistamisest: enamik koduvägivalla ohvreid on naised ja vägivalda panevad toime enamasti mehed. Naistevastase vägivalla korral nõuab konventsioon, et võimud sekkuksid „perekonna siseasjadesse” kõikidel tasanditel – politsei, kohus, arstid, sotsiaaltöötajad. Lõpuks annab konventsioon selged süsteemsed soovitused, kuidas riik peaks täitma lüngad seadusandluses; soovituste aluseks on nulltolerantsi põhimõte vägivalla suhtes ja nende riikide kogemus, kes võitlevad naistevastase vägivallaga edukamalt kui teised.
Hispaaniast Lätini
Tänaseks on Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud 22 riiki ja eraldi Euroopa Liit. Veel viis riiki ei ole konventsiooni ratifitseerinud, kuid on selle allkirjastanud. Üks riik – Türgi – on konventsioonist välja astunud, teine – Läti – on seda üritanud teha (Seimi otsus on ühe aasta võrra edasi lükatud).
Statistika on aga endiselt kohutav. 2023. aastal suri ELis oma lähedaste käe läbi kodus umbes 1000 naist – see on kaks kolmandikku kõigist tapetud naistest (võrdluseks: mehi tapetakse kodus 11–15% juhtudest). Tõsi, 2011. aastal oli selliseid naisi umbes 1300, seega on mõningane edasiminek toimunud.
Kuid rääkida haigla keskmisest temperatuurist on mõttetu – Istanbul konventsiooni rakendamise osas eristavad eksperdid kolme väga erinevat riikide rühma.
Esimene rühm – „kuldstandard”, riigid, mille eeskuju tasub järgida. Konventsiooni rakendamise vaieldamatu liider on Hispaania, kus on erikohtud, mis tegelevad ainult ja just naistevastase vägivallaga. Sama eeskujulik on lastekaitse mudel Islandis: lapsi ei veeta kohtu ja politsei vahel edasi-tagasi, kõik toimub ühes kohas, ja kui vanemad peksavad last, ei sunni keegi teda nendega suhtlema. Belgias on loodud parimad kriisikeskused seksuaalse vägivalla vastu võitlemiseks, kus ohvritega töötavad arstid, psühholoogid, politsei ja kohtueksperdid. Eeskujuks on ka Rootsi ja Taani, kus on hästi rahastatud varjupaigad ja sotsiaalsüsteem.
Teine kategooria – „keskmikud“: Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia – suured riigid, kus konventsioon on ratifitseeritud, kuid ohver võib kergesti kaduda bürokraatliku süsteemi hammasrataste vahele.
Kolmas kategooria – „mustad lambad”, kes ei ole konventsiooni ratifitseerinud (Ungari, Leedu) või on ratifitseerinud, kuid ähvardavad sellest välja astuda (Läti, Poola). Nende riikide võimud leiavad, et Istanbuli konventsioon ohustab traditsioonilist perekonda; praktikas tähendab see, et ohvreid sunnitakse jätkama elu koos nendega, kes neid peksavad ja vägistavad. Pole üllatav, et naiste mõrvade arvu poolest on ELis esikohal just Läti ja teisel kohal Leedu.
Rahvusvägivalla eripärad
Kus on Eesti? Me allkirjastasime Istanbuli konventsiooni 2014. aastal ja ratifitseerisime selle 2017. aastal. Riigi jaoks, kus veel 2001. aastal naissoost vägivallaohvrid ametlikult peaaegu puudusid (teisisõnu probleemi nagu polnudki), on see hiiglaslik samm edasi. Siiski on ka omad „agad”. Me ei järgi konventsiooni piisavalt. Meie kohtupraktika on jäänud 1990. aastatesse: erinevalt Hispaaniast, kus on erikohtud, võib meie kriminaalkohus tunnistada mehe süüdi oma naise peksmises, kuid tsiviilkohtus võib sellele mehele ikkagi jätta lapse hooldusõiguse. Kõige halvem on see, et meil püütakse lepitada ohvreid ja neid, kes neile kannatusi põhjustavad.
Jako Salla pidas kõne rahvusvägivalla eripärade teemal. Ta märkis, et jah, naisi tapetakse harvem – 20 aastat tagasi oli Eesti selle näitaja poolest ELi „liidrite” seas, täna on see endiselt keskmisest kõrgem, kuid me ei ole enam „liidrid”. Ja abi ohvritele on meil kättesaadav – mitmekülgne, kuigi mitte alati piisav.
Kuid numbrid on murettekitavad. Aastas registreerib politsei umbes 10 000 perevägivalla juhtumit, neist umbes 3000 jõuab kriminaalmenetluse algatamiseni, kohtus vaadatakse läbi umbes 150 juhtumit, vanglakaristust ei saa peaaegu keegi. Kuid see on vaid jäämäe tipp: uuringute kohaselt langevad meie riigis vägivalla ohvriks 40% naistest ja 30% meestest, see on sadu tuhandeid inimesi, ja registreeritud juhtumeid peaks olema mitu korda rohkem.
2022. aasta Euroopa uuring näitas, et naistevastase vägivalla osas on Eesti koos Soomega (kust me tegelikult üle võtsime ka üldise lepitamise praktika, millest soomlased ise on juba loobunud) ikkagi Euroopa „liidrite” seas: 16% Eesti naistest on viimase viie aasta jooksul kogenud vägivalda, 9% viimase aasta jooksul. 58% ohvritest on kogenud vägivalda oma kodus. Euroopa keskmisest on need näitajad kaks korda väiksemad.
Kust selline erinevus tuleb? Uuringud näitavad, et nii meeste kui ka naiste valmisolek kutsuda politsei naistevastase vägivalla juhtumite korral on meil oluliselt madalam kui Euroopa keskmine. Sama kehtib ka ohvrite enda valmisoleku kohta politseisse pöörduda: politseisse pöördub vaid 12% vägivalla ohvriks langenud naistest (Euroopa keskmine on 28%). Naised ei karda politseid, kuid enamasti arvavad, et suudavad probleemi ise lahendada.
Vägistamistega on olukord veelgi halvem: uuringute kohaselt on Eestis seksuaalse vägivalla ohvriks langenud 13% naistest, samas kui kriminaalasjani jõuab umbes sada juhtumit aastas.
Eesti on teelahkmel
Kontrastiks: meeste vastu suunatud vägivalla osas on Eesti tugev keskmik. „Usaldusväärsed uuringud näitavad, et meil on naiste vastu suunatud vägivalda rohkem kui teistes riikides,” ütles Jako Salla, „seega peame sellele teemale palju rohkem tähelepanu pöörama.” Ta märkis, et on ka teisi probleeme: ohvritele antav õigusabi ja majandusabi on ebapiisav; vägivalda näinud lapsi ei loeta meil ohvriteks; psühholoogiline vägivald ja sundiv kontroll ei ole meie seaduste kohaselt üldse kuriteod; lõpuks kehtib lähenemiskeeld tunde, mitte nädalaid ja kuid, nagu mõnedes teistes ELi liikmesriikides.
Iris Pettai kokkuvõtte kohaselt on Eestil kaks võimalust. Kas jätkata samas vaimus – see on läbikukkumise strateegia, mis viib naistevastase vägivalla eskaleerumiseni; või minna Hispaania, Belgia ja Skandinaavia teed ning kuulutada sellise vägivalla suhtes nulltolerants. Sest nulltolerants – kui kurjategijatele määratakse maksimaalne karistus – on ainus ravim vägivalla vastu, mille ohvriks langevad tüdrukud ja naised. Parim oleks kinnistada selline suhtumine ainsana aktsepteeritavana Euroopa tasandil. Selleks ratifitseeriski EL Istanbuli konventsiooni eraldi.
Konverents lõppes debatiga, milles osalesid vägivalla ohver Darja Kikkas, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Christian Veske, president Kaljulaidi fondi koduvägivalla ennetamise programmi juht Hannaliisa Uusma, jurist Sofja Pevzner-Belošitski ja Euroopa Parlamendi liige Jana Toom.
Modereeris ajakirjanik Jüri Muttika.
Üritust toetas EP fraktsioon Renew Europe.
Foto: Valentina Hallaste