8. ja 9. veebruaril toimus Tallinna Ülikoolis teaduslik konverents “Europe in Hard Times – What's to be Done?” („Euroopal on rasked ajad – mida teha?“). See kulges kõige kõrgemal tasemel. Ja mitte seepärast, et Viimsi vallavanem, endine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas seal kõneles, vaid seepärast, et Tallinna olid kokku sõitnud nimekad õigusala asjatundjad: Dieter F. Grimm, Giandomenico Majone, Fritz W. Scharpf…
Laiale publikule on need inimesed enamasti tundmatud, kuid just nemad teavad teistest paremini vastuseid küsimustele „Mis ei ole Euroopa Liidus nii nagu peaks?“ ja, mis peamine, „Mida teha?“.
Ei ole selget eesmärki ega võimalust kokku leppida
Konverentsil jäi mulje, et eranditult kõik seal esinejad (neid aga oli kokku oma viisteist) saavad aru: miski on mäda meie kuningriigis. Üldise tooni andis konverentsil esimesena kõnelnud Euroopa Ülikool-Instituudi emeriitprofessor Giandomenico Majone: Euroopa integratsioonil selle praegusel kujul ei ole globaalset ega selget eesmärki. „Üha tihedam liit“, „ever closer union“ – see Euroopa Liidu põhjapanevatest dokumentidest pärit fraas ei tähenda enam tegelikult midagi. „Mida ütleksid selle kohta Bismarck või Cavour?“ küsis Majone retooriliselt, pidades silmas Saksamaa ja Itaalia terviklikeks riikideks ühendajaid.
See tähendab, et majandusintegratsioon oleks nagu olemas, kuid arvata, et see toob endaga kaasa ka poliitilise integratsiooni, poleks mõistlik: „Vaadake USA-d ja Kanadat. Või Austraaliat ja Uus-Meremaad,“ arutles Majone. „Neil on väga tihedad majandussidemed, kuid kas need toovad kaasa ka poliitilise integratsiooni? Ei mingisugust!“
- ja 1960. aastatel oli selge eesmärgi puudumist veel võimalik mõista ja andestada. Seda enam, et siis nägid vähemalt sakslased tulevast Euroopat nagu Saksа FV-d uuel tasandil: kui föderatsiooni Euroopa riikide osavõtul, mis on sõltuvad või sõltumatud samal määral nagu on sõltuvad või sõltumatud Saksa Föderatiivse Vabariigi liidumaad. Aja jooksul sai aga selgeks, et see mudel tööle ei hakka: Euroopa Liitu kuuluvad selleks liiga erinevad riigid. Sealjuures muutub selle ühenduse iga laienemise puhul erinevus üha suuremaks. Nüüd tahavad EL-i eri riigid väga erinevaid asju. Ühise eesmärgi üle ei ole nad kokku leppinud ning vaevalt suudavad nad seda ka teha.
Kulutused integratsioonile aga üha kasvavad ning jutt ei ole siin kaugeltki ainult Euroopa Liidu eelarvest. Majone pakub ühe alternatiivina välja funktsionaalset integratsiooni: integreerida tuleb mitte poliitilisi struktuure (vaevalt et keegi sellega eriti nõus oleks, tõelisi föderaliste on vähe), vaid liidu selliseid funktsioone nagu riigikaitse ja välispoliitika. Alles pärast seda võib proovida eurooplasi veenda, et meile on vaja lisaks ka poliitilist ühinemist. Ent praeguse eesmärgituse juures „meie, rahva“ usaldus Euroopa Liidu projekti vastu ainult väheneb.
Fritz W. Scharpf, Kölni Max Plancki Sotsioloogia Instituudi emeriitprofessor, juhtis tähelepanu just sellele, et Euroopa Liidu liikmesriikide väga erinevad huvid teevad konsensuse võimatuks, kuid tähtsaimad otsused nõuavad EL-is just konsensust. Õigupoolest toob Scharpf esile probleemide lahendamiseks kolm meetodit: (1) konsensus – see pidurdab EL-i arengut; (2) valitsustevaheline kokkulepe – siin aga on tugevamad valitsused nõrgematest üle; (3) hääletamine lihthäälteenamusega – ka see ei lahenda kõige elulisemaid probleeme.
Siit tuleneb otsuste vastuvõtmise mudel, mis võimaldaks siiski probleeme lahendada: enne järjekordse jäiga otsuse vastuvõtmist teatavad riigid, kes sellist otsust mingil juhul ei soovi, et nemad hääletamisel ei osale. Seejärel võtavad ülejäänud EL-i liikmesriigid otsuse häälteenamusega vastu, kusjuures see laieneb kõigile, kes hääletamisel osalesid. Jah, niisuguse lähenemise puhul EL-i seadusandlus vältimatult fragmenteerub, Euroopa Liit ise aga killustub riikide gruppideks, kuid nende gruppide sees tehakse otsuseid, mida vastasel juhul – kogu Euroopa Liidu jaoks – kunagi vastu ei võetaks, mistõttu terve projekt on määratud vegeteerimisele.
Dani Rodriki trilemma ja millega seda süüakse
Äärmiselt huvitava ettekande tegi Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Müllerson, kes esitas küsimuse selle kohta, mida kujutab endast Euroopa Liit ülemaailmses asetuses. Kas malemängijat või malelauda, millel mängivad oma ohtlikke mänge USA ja Hiina (võib-olla ka Venemaa)? Müllerson on veendunud: meil Euroopas napib selliseid visionääridest poliitikuid nagu Franklin Delano Roosevelt, Winston Churchill, kindral Charles de Gaulle, Vladimir Putin, Xi Jinping, Narenda Modi – liidreid, kes suudavad vastu võtta ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid. Müllersoni määratluse kohaselt on Lääne-Euroopa pragmaatilisest eliidist visionäridele siiski lähemal mänedžeridest poliitikud.
Professor Andrew Moravcsik (Princetoni Ülikool) tõestas Trumpi ja Brexiti näite varal, et parempopulistlikud liikumised on määratud läbi kukkuma lihtsalt seepärast, et need ei suuda täita omaenda poliitilisi lubadusi. Seda eriti rahvusvahelise poliitika valdkonnas, kus kompromissid on alati vajalikud. „Me unustame, et populism ei ole poliitika,“ rääkis Moravcsik. „See on kõigest vaid poliitilise diskursuse stiil. Populistid arvavad, et tõde on lihtne, nad tuginevad traditsioonidele ning mõtlevad, et ühepoolsed otsused on eelistatumad kui konsensus. Niisugune lähenemine aga toimib hästi võib-olla ehk kriisiolukorras.“
Põhiliselt aga otsisid kõnelejad seda „kolmandat teed“ Euroopa Liidu eraldi rahvusriikideks lagunemise ja selle ühtseks riigiks, föderatsiooniks muutumise vahel. Neist mitmed tuletasid sealjuures meelde kurikuulsat globaliseerumise paradoksi, mis on tuntud ka kui Dani Rodriki trilemma: kolmest tingimusest – demokraatia, majandusintegratsioon ja riikide suveräänsus – on võimalik ühtaegu täita vaid kaht. See tähendab üldiselt öeldes, et Euroopa Liit kas muutub föderatsiooniks („demokraatia ja integratsioon“), laguneb („demokraatia ja suveräänsus“) või saab sellest autokraatiate kogum („integratsioon ja suveräänsus“), mida keegi üldsegi ei soovi.
Rodriki trilemmast möödasaamiseks on pakutud välja erinevaid teid. Christian Joerges, Hertie Riigiteaduste Kooli professor, näeb kolmandat teed selles, et Euroopa Liit ei loobuks demokraatiast, vaid vastupidi, soodustaks seda ja nõuaks liikmesriikidelt, et need arvestaksid naabrite huvidega ning teeksid nendega koostööd. Oxfordi Ülikooli professor Pavlos Eleftheriadis rääkis „rahvaste liidust“ (Union of the Peoples), kus Euroopa õigus ei konkureeri rahvuslikuga ega suru seda maha. Need lihtsalt „teevad erinevat tööd“ (küsimusele, mida see praktikas tähendab, jäi ta siiski vastuse võlgu).
Madridi Autonoomse Ülikooli professor Agustin José Menéndez tõestas, et demokraatiat on Euroopa Liidus väga vähe alles jäänud, ning kutsus üles kasutama Euroopa hoobasid, et taastada liikmesriikide võime lahendada oma probleeme ise, mitte aga Euroopa tippude kaudu: „Demokraatlik ja sotsiaalne õigusriik või diktatuur!“
Dieter F. Grimm (muide, Saksamaa Föderaalse Konstitutsioonikohtu endine kohtunik) on seisukohal, et paljusid probleeme on võimalik lahendada, kui me ei pea Euroopa kokkuleppeid enam „meie kõige-kõigeks“, jättes jõusse ainult nende niisugused sätted, mis tõepoolest asendavad EL-i konstitutsiooni, ning anname Euroopa poliitilistele institutsioonidele vabaduse muuta seadusi nii, nagu see on vajalik. „Poliitiliselt on see muidugi peaaegu et võimatu,“ ütles Grimm kokkuvõtet tehes skeptiliselt. Euroopa Liidu konstitutsioonita konstitutsionalismi probleemi tõstatas ka Magna Graecia ülikooli professor Massimo la Torre.
Parteid, mille me oleme kaotanud
Lõpuks tõestas Euroopa Ülikool-Instituudi president Renaud Dehousse, et kõik ei olegi nii halvasti. Ülereguleerimise tendentsi kõrval on ka vastupidine suundumus: mitte ükski Euroopa Liidu liider ei püüdle selle poole, et anda EL-ile rohkem võimu, võttes seda ära oma riigilt. Põhjus on lihtne: meie poliitikud, isegi kui nad on ustavad Euroopa projektile, lihtsalt ei usalda üksteist. Teine pool on ka ülereguleerimisel: „Just seepärast, et Euroopa Liidus on nii palju otsuseid, on poliitikutel nende elluviimisel suurem vabadus.“
Cambridge´i Ülikooli lektor Chris Bickerton aga tõestab meie hulgast juba lahkunud politoloogi Peter Mairi raamatule tuginedes, et meie asjad ei ole just kiita: „Parteide ajastu on möödas.“
Veel 1940., 1950. ja 1960. aastatel väljendasid parteid rahva teatud osa huve, kuulutasid väga erinevaid ideoloogiaid, konkureerisid üksteisega just ideoloogiliselt ning olid vahendaateks rahva ja riigi vahel. Nüüd on kõik teisiti: domineerivad parteid ei ole enam vahendajad ning ideoloogiliselt on nad nii kokku sulanud, et nagu inimesi ja sigu, nagu on öeldud George Orwelli „Loomade farmi“ finaalis, on raske üksteisest eristada.
Põhjus on lihtne: poliitilisele eliidile on märksa huvitavam ja kasulikum olla võimul kui seista rahva eest. Sellest tuleneb ka nähtus, mida Peter Mair nimetas „poliitika kartelliseerumiseks“: valimiste ajal püüavad parteid üksteisele mitte vastu seista, et pärast valimisi jääks neile võimalus ühineda „koalitsioonilises ekstaasis“ ega kaotada oma head nägu. Parteid on muutunud elanikkonna eri gruppide huvide väljendajatest „valimistranspordiks“, kelle eesmärk on tõsta konkreetsed poliitikud võimule. Niisuguses olukorras on ka rahvas kaotanud usalduse parteide ja üldse poliitika vastu.
Chris Bickertoni sõnul pidurdab Euroopa Liidu eksisteerimine võimalikku tagasipöördumist endise süsteemi juurde, kus parteid pakkusid majandusprobleemidele põhimõtteliselt väga erinevaid lahendusi ega olnud kõik ühe ja sellesama „populistlik-tehnokraatliku“ näoga. Euroopa Liidus, kus „on ühitatud salajasus ja valitsev kompromiss“ on lihtne kas radikaalseid otsuseid lõpmatuseni edasi lükata või madaldada neid amorfse konsensuseni, mis rahuldab kõiki just tänu oma amorfsusele. „Euroopa Liit on takistus teel Euroopas parteipoliitika taastamisele,“ arvab Bickerton.
Siim Kallas, kes ilmselt ka ise end tehnokraadiks nimetab, on veendunud: see, et demokraatial on Euroopa Liidus spetsiifilised jooned, on pigem normaalne. Kallas rääkis muu hulgas ka sellest, et Prantsusmaa välisministri Robert Schumani kuulsat kõnet, mille ta pidas 9. mail 1950 ning mis sai aluseks Euroopa Liidu eelkäija, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse moodustamisele, valmistati ette ülimalt salajas. Ei olnud ju selge, kes ja kuidas sellele reageerib. Ja midagi halba selles salatsemises nagu ei olnud.
Muide, Kallase arutluste taseme üle võib otsustada, võttes aluseks tema passaaži Hispaania valitsuse ja katalaanide antagonismi teemal. „Hispaania olukorra kohta ma arvamust avaldada ei saa,“ ütles Kallas, „kuid niisugust pinevust on paljugi kus. Näiteks Belgias! Olles Belgias sisse elanud, mõistsin ma hämmastusega, kui pingelised on flaamide ja valloonide suhted. Meie Eestis räägime vähemusest, vene vähemusest, kuid ma tahan öelda, et kui teatud asju Eestis ei ole, on need see-eest olemas Belgias.“
Hea oleks sellele siiski lisada, et Belgias ei ole integratsiooni-assimilatsiooni, üle 80 000 mittekodaniku ega massiteabevahendites selliseid mõtteavaldusi teiste rahvuskogukondade kohta selliseid mõtteavaldusi, mida ei ole kuidagi võimalik taluda. Saatan, nagu öeldakse, peitub üksikasjades.
Nikolai Karajev, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik