„Yana Toomi Brüsseli päevik”: Euroopa ja Venemaa suhted muutuvad iga päevaga keerulisemaks

21/04/2021

Euroopa ja Venemaa suhted muutuvad iga päevaga keerulisemaks. Kõik on omavahel põimunud: Ukraina, Navalnõi, USA sanktsioonid, Nord Stream 2, Sputnik V ja „Salisbury venelaste“ osalus Tšehhis toimunud plahvatuses. Mis mida mõjutab, on võimatu ennustada.

Üks näide. Saksamaa teatas küll läbirääkimiste algusest Sputniku vaktsiiniga seoses, kuid need võivad hääbuda juba eos. USA mustas nimekirjas on Venemaa kaitseministeeriumi 48. keskuurimisinstituut, mis osales Ameerika arvates Novitšoki väljatöötamisel. Seesama 48. uurimisinstituut koos Gamaleja nimelise keskusega töötas välja ka vaktsiini Sputnik. Ükskõik millise Euroopa Liidu riigi otsus osta vaktsiini Sputnik võib kaasa tuua USA karmid sanktsioonid selle riigi vastu.

Õigluse nimel tuleb aga mainida Washingtoni ametniku sõnu veebisaidile EUObserver: Ameerika ei lasku millegi niisuguseni, nad ei ründa humanitaarsihtmärke. Rünnata pandeemia haripunktis Euroopat selja tagant oleks tõepoolest alatu. Hea, et Bideni administratsioon seda justkui mõistab.

Või võtame plahvatuse Tšehhi laskemoonalaos. Tšehhi riigisaladuste juurde pole mind mõistagi lastud ja selle üle, kas Boširov ja Petrov on plahvatusega seotud või mitte, saan ma otsustada üksnes meediale toetudes. Kuid kõnealune seitsme aasta tagune sensatsioon toob kaasa majanduslikud tagajärjed: tšehhid jätsid Venemaa kõrvale Dukovany tuumaelektrijaama energiabloki ehitamise konkursilt, see on aga väga kasumlik kuue miljardi eurone leping. 

Formaalselt pole otsust veel vastu võetud – nagu ütles Tšehhi asepeaminister, jäetakse Venemaa kõrvale alles siis, kui Moskva osalus plahvatuses kinnitust leiab. See tähendab, et tšehhid ei ole sada protsenti kindlad. Kuid diplomaadid on välja saadetud ja ajakirjandus keeb. Ja miski ütleb mulle, et Venemaa hankeosalusele võib risti peale tõmmata. Ma ei imesta, kui lõpptulemusena võidab USA. Külm sõda on eeskätt majandussõda – ei midagi isiklikku, lihtsalt äri.

Mina olen selle poolt, et esmalt tehakse asjad selgeks ja alles siis otsustatakse. Pole aga midagi parata, fanaatikud, kes eelistaksid kõik ja kohe ära keelata, on häälekad. Meie ekspresident Ilves kirjutas Twitteris: „Võib-olla peaksime panema pausile kõik, ja ma mõtlen „kõik“ sissesõidud Venemaalt... Külmutagem viisad, välja arvatud perekondlike hädajuhtumite korral. Kaalul on Euroopa julgeolek. Aitab!“

Ilvesele väideti vastu, küsides, milles on süüdi tavaliselt venelased. Tavaliste inimeste karistamine võimude tegevuse eest on rumalus. Me ei keela ju viisasid türklastele, kuigi Türgi okupeerib Euroopa Liidu liikmesriigi Küprose territooriumi. Aga 80 000 Venemaa kodanikku Eestis – kas nemad tuleks välja saata? Mõistagi koos nende venelastega, kes on kodumaalt lahkunud just nimelt vastuolude tõttu Kremliga. Ja kui maksame kätte Krimmi eest, siis makskem juba kätte ka Iraagi eest – keelakem sissesõit USA kui agressorriigi kodanikele. Või kuulutame kohe sõja? Miks raisata aega pisiasjadele.

Liiati on ju selge, et üleskutset „kihutada välja ja keelata sissepääs“ käsitletakse rõõmuga Vene televisiooni jutusaadetes. Ilvese vapratest säutsudest pole mingit kasu ei Krimmile ega Navalnõile. Kahju võivad need seevastu teha küll. Kui vallandada infosõda, siis on lõpptulemus ettearvamatu.

Seega olen kindel, et kui miski üldse suudab maailma sõja eest kaitsta, siis on see arukas diplomaatia.