„Yana Toomi Brüsseli päevik”: EL töötaks paremini, kui Euroopal oleks ühtne föderaalne valitsus

15/04/2021

Möödunud reedel teatas Mart Helme EKREst, et loob Riigikogus rühma Eesti Euroopa Liidust lahkumise toetuseks.

On selge, et see on reklaamitrikk: abielureferendum jäi ära, kohast koalitsioonis jäi EKRE ilma, aga rahvast on ärritada vaja. Kuid me pole Suurbritannia, kus hääli Euroopa Liidu poolt ja vastu oli alati võrdselt. Eestis suhtusid aastataguse uuringu kohaselt Euroopa Liitu hästi 49%, neutraalselt 41% ja halvasti ainult 9%. Kui aasta jooksul midagi muutuski, siis mitte oluliselt.

Euroopa Liidust tulenev majanduslik kasu on ilmselge – Eesti saab Euroopas rohkem raha, kui ise maksab. Võib-olla seepärast Helme ei soovigi sildu põletada ning räägib: „Ma olen alati olnud Euroopa Liidu kui majandusühenduse ja rahvusriikide liidu pooldaja. Kuid me oleme vastu Euroopa Komisjonile kui Euroopa valitsusele, oleme vastu Euroopa ühismaksudele ja oleme Euroopa ühtse poliitilise ideoloogia kehtestamise vastu.“

Ideoloogia osas on seisukoht üsna kummaline, kui võtta arvesse, et just nimelt ideoloogiate mitmekesisus – kommunistidest kuni niisuguste inimesteni nagu Helme ise – pidurdab sageli otsuste vastuvõtmist Euroopa Liidu tasandil. Mille poolest on aga halb näiteks Euroopa maks tehnoloogiakorporatsioonidele? Vastupidi: Eesti ei söanda seda sisse viia, Brüssel aga võib rääkida Google’i ja Facebookiga nagu võrdne võrdsega. Raha saame sealjuures meie.

Õigupoolest just selles osas meil Helmega arvamused Euroopa Liidu kohta lahknevadki. Seal, kus tema tunneb õudust suveräänsuse piiramise pärast, näen mina jõudu, mis peab kaitsma riikide ja eraldi inimrühmade huve paremini kui me ise. Peab. Kuid ei kaitse hoopiski piisavalt. Majanduse osas mehhanism töötab: meenutan, et just nimelt Euroopa Komisjon tegi lõpu plaanile anda osa Ida-Virumaale eraldatud vahenditest teistele maakondadele. Ent sotsiaalvaldkonnas võiks Euroopa Liit teha palju enam, kui ta oleks rohkem, mitte vähem tsentraliseeritud. Rahvus- ja keelevähemustega aga kardab Euroopa oma praegusel kujul üldse tegeleda – muide, just niisuguste rahvusliku suveräänsuse pooldajate tõttu nagu Helme ja teised temasarnased.

Muuseas, möödunud nädalal puhkes diplomaatiline skandaal, mis tõi probleemi täies ulatuses esile. Euroopa Liidu delegatsiooni visiidi ajal Türgisse pani Erdoğan mingil hetkel oma naabertoolile istuma Euroopa Ülemkogu esimehe Charles Micheli, Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen aga pidi vaatamata oma kõrgemale staatusele leidma koha diivanil. Olukord oli piinlik.

Võib-olla vedas protokoll alt, aga võib olla, et Erdoğan näitas nii oma suhtumist naistesse. Kuid probleem on selles, et Euroopa Liidul ei ole tõesti ainsat liidrit. Võimustruktuure on palju – Euroopa Komisjon, Euroopa Ülemkogu, Euroopa Liidu Nõukogu – ja neil on raske kokkuleppele jõuda. Ka ei ole Euroopa Parlamendil õigust algatada seadusi. Ja just see ebamäärasus, mis segab otsuste vastuvõtmist, toob kaasa euroskeptitsismi. Kui Euroopa Liit töötab ebatõhusalt, siis milleks ta vajalik on?

Selles asi ongi: Euroopa Liit töötaks paremini, kui Euroopal oleks tõepoolest ühtne föderaalne valitsus ja tagasihoidlikum suveräänsuste paraad. Rahulikel aegadel pole vahe eriti märgatav. Kuid kriis toob kõik probleemid esile – kui Euroopa Liit aru pähe ei võta, riskib ta tõesti lagunemisega. Ilma igasuguste Helmeteta.