Miks on järsku paljudel tekkinud teravdatud huvi sooliste küsimuste vastu?
On siin nüüd tegemist sügise, Kaljukitse tähtkujusse jõudnud Saturni või koroonaviirusega, ma ei tea, aga millegipärast on järsku paljudel tekkinud teravdatud huvi sooliste küsimuste vastu. Rooma paavst ütles välja seisukoha gay’de suhtes, mille peale suur hulk rahvast võttis seisukoha paavsti suhtes. Meie siseminister soovis saata gay’d Rootsi, seejärel lõi rahvasaadik Reitelmann laineid oma Facebooki postitusega sodomiitide kohta. USAs sai vaat et olulisimaks küsimuseks presidendivalimistel abordiõigus. Poola ülemkohus aga praktiliselt keelas abordid – mille järel Varssavi tänavaile jõudsid tulivihased naised.
Tuleb öelda, et Poola üllatas ka varem. Seal on võimul erakond Õigus ja Õiglus, poola keeles Prawo i Sprawiedliwość, lühendatult PiS, mis ei saa kuidagi rahu. Kui poolakad möödunud aastal parlamenti valisid, rajasid konservatiivid oma kampaania homoseksuaalsuse vastasusele. Olukord jõudis selleni, et tänavuseks suveks kuulutasid üle saja Poola omavalitsuse – kolmandik riigi territooriumist – end „LGBT-vabaks piirkonnaks“.
Euroopa Liit ei toeta mitte mingisugust diskrimineerimist, sealhulgas ka mitte niisugust. Esialgu, möödunud aasta detsembris, mõistis poolakad üksmeelselt hukka Europarlament. Mingit käsku Brüssel Poolale anda ei saa, kuid tagajärgedeta diskrimineerimine ei jäänud. Alates juulist lõpetas Euroopa Komisjon „LGBT-vabadele piirkondadele“ struktuurifondidest raha eraldamise. Põhjendus on lihtne: projektid, mille jaoks raha taotletakse, pole ligipääsetavad kõigile Euroopa Liidu kodanikele.
See on Poola – Euroopa ainus riik, mis ei pea enda jaoks vajalikuks Euroopa Liidu inimõiguste harta täitmist. Ja soovib taganeda Istanbuli konventsioonist naistevastase vägivalla vastu, sest, nagu ütles justiitsminister Zbigniew Ziobro, see on „liiga liberaalne“. Nüüd siis abordikeeld, välja arvatud juhul, kui tegemist on olnud vägistamise, intsesti või otsese ohuga elule.
Ma ei ole abortide pooldaja, kuid ma olen abordiõiguse pooldaja. Abordikeeld ei aita abortidega võidelda, nagu on näidanud uurimused: Salvadoris näiteks on abort ebaseaduslik, kuid kolmandik rasedusi katkestatakse ikkagi. Ja isegi mitte kirurgilisel teel – ravimite abil. Tänapäeval surrakse põrandaaluste abortide tagajärjel harvemini, kuid abortide arv hakkab keelu tõttu üksnes kasvama – ilma keeluta on see stabiilselt vähenenud, sealhulgas ka Eestis.
Abordini viib mitme teguri koosmõju: ebapiisav seksuaalharidus, rasestumisvastaste vahendite kättesaamatus, vaesus ja, mis siin pattu salata, isade käitumine. Aga muidugi, kergem on kõik ära keelata – ja pärast sulgeda silmad põrandaaluste abortide suhtes: mida ei näe, seda justkui polekski. Rasestunud naisele homse päeva suhtes kindlustunde andmine on palju keerulisem.
See selgitabki, miks sooliste küsimuste vastu nii suur huvi on tekkinud. LGBT, abordid, immigrandid, natsionalism – see on praeguste konservatiivide viimaseks trumbiks rahva killustamisel ja endale valijate tagamisel. Varasematel aegadel tõstsid konservatiivid majandust, tänapäeval aga sõdivad gay’de, pagulaste ja naistega. Väärikas tegevus, pole midagi öelda.