Euroopa Komisjon esitas uue pakti, mille järgi kvoodipagulaste vastuvõtmine ei ole kohustuslik.
Talv on tulekul, koroonaviirus tugevneb, rahvusvaheline olukord on selline, et polegi enam nagu jäänud kohti, kuhu põgeneda. Mägi-Karabahhi, Valgevene, Türgi ja Küprose vastasseisu taustal oleme peaaegu unustanud pagulased. Tõsi küll, Eestil pole siin eriti midagi meenutadagi – mitte ükski hirmujutt põgenike massidest, kes saabuvad meie juurde nagu rändtirtsuparv, ehitavad islamiusu pühakojad ja vägistavad kõik naised, ei saanud tegelikkuseks. Pole mingeid masse – ei taha pagulased meie juurde tulla, ei meelita neid ei naised ega meie elatustase. Möödunud aastal sai Eesti kõige vähem varjupaigataotlusi – kõigest sada. Meenutan, see on kõigest sada kuuesaja kahekümne viiest tuhandest Euroliidule esitatud taotlusest.
Kuigi, olnuks taotlusi ka sada korda rohkem, poleks selles olnud midagi ületamatut. Tõsi, kõik sellega ei nõustu. Õnneks siiski on kirglik pagulaste vihkamine nüüdseks vastuvõetamatu juba ka radikaalidele. Saksamaa erakond Alternatiiv Saksamaale vallandas neil päevil pressisekretäri – too oli öelnud, et mida rohkem pagulasi, seda parem, siis võidavad populistid kindlasti, pagulased aga võivat pärast seda maha lasta või gaasikambritesse saata. Saksamaa populistid ei ole rumalad, nad tahavad soliidsed välja näha. See tuletab meelde, et ka EKRE hakkas koalitsiooni kuuludes ettevaatlikumalt väljenduma.
Jah, pagulased on Euroopa Liidu jaoks probleem, kuid oluliselt keerulisem, kui ultraparempoolsed kõnelevad. Osaliselt väljenduvad nad nii mõistagi põhjusel, et radikaalide jaoks on kasulik suurendada õudust pagulaste ees, nii saab loota suuremale häältesaagile hirmutatud valijate seas. Sellest ongi tingitud hüüdlaused nagu „Meie pagulasi sisse ei lase!“. Sealjuures kannavad pagulaskriisi suurimat koormat Itaalia, Kreeka ja Malta, kuna neil polnud õnne geograafilise asukohaga. Solidaarsusest ei saa siin kõneldagi.
Sellel nädalal otsustas Euroopa Komisjon raiuda läbi Gordioni sõlme ja esitas uue pagulastega seotud pakti. Praegu vaatab varjupaigataotlusi läbi riik, kuhu põgenik saabus. Uus pakt võtab arvesse ka teisi kriteeriume – näiteks seda, kas pagulasel on sugulasi Euroopa Liidus või Euroopa kõrgkooli diplom. Peamine – ja see on ilmselgelt palsam radikaalide hingele – kvoodipagulaste vastuvõtmine ei ole kohustuslik. Selle asemel on tarvis aidata saata kodumaale neid, kelle taotlus on tagasi lükatud. Rääkida läbi nende riigiga, osta lennukipilet. Võib isegi valida, milliste riikidega te tahate koostööd teha. Ja üksnes juhul, kui pagulast pole õnnestunud kaheksa kuu jooksul välja saata, tuleb ta enda juurde võtta.
Ungari, Poola ja Tšehhi esimene reaktsioon ei tekita optimismi: nad on algatusele vastu isegi niisugusel kujul. Elame-näeme, milline saab olema välja pakutud pakti saatus. Probleem on vaja lahendada, sest vaevalt küll pagulased kuhugi kaovad. Mägi-Karabahhi sõjal ning Türgi ja Küprose vastasseisul on ühine nimetaja – Erdoğan. Erdoğanil aga on trump – neli miljonit pagulast laagrites, mille eest maksab Euroopa. Ja kui Euroopa Liit läheb Türgiga tülli, võivad kõik need pagulased tulla meie juurde.
Sellepärast ongi vajalik pagulastega seotud pakt. Solidaarsuse puudumisel võivad Euroopa Liidu piiririigid saada niisuguse löögi, et selle mõju ulatub meie juurde välja. Seni aga võivad Eesti naised end julgelt tunda.