“Yana Toomi Brüsseli päevik”: vahetulemused

17/06/2020

Te vaatate selle hooaja viimast „Brüsseli päevikut". Kohtume taas septembris ja ma arvan, et mul on selleks ajaks häid uudiseid. Suvi on meil teadagi milline. Brüssel sel suvel peaaegu et ei puhka ja sügiseks võib Euroopa Liit tõsiselt muutuda.

Seda oli aimata juba ilma koroonata. Pärast möödunud aasta valimisi teatas uus Euroopa Komisjon Ursula von der Leyeni isikus, et ettevalmistamisel on suured muutused. Teisiti enam ei saa. Maailmas toimub midagi niisugust, mis meenutab ühtaegu nii külma sõda kui tsirkust, mida üritab juhtida ettearvamatu kuri kloun. Majanduskasv jätab paremat soovida. Tulevikust piidleb meid mornilt globaalne soojenemine. Lisaks Brexit. Ja mõistmine, et ühine turg vajab ühist sotsiaalpoliitikat. Ja uus seitsme aasta eelarve on kohe tulekul.

Von der Leyen lubas alustada just sotsiaalvaldkonnast: Euroopa Komisjoni esimese saja päeva jooksul pidi ta esitama üle-euroopalise minimaalpalga projekti. See oleks olnud revolutsioon, kuna Brüssel ei saa justkui mitte kuidagi sekkuda liikmesriikide sotsiaalpoliitikasse. Tõsi, von der Leyen alustas aegamisi, seejärel aga saabus pandeemia – ja polnud enam mahti. Euroopa Liidu horisondil terendas väljavaade jääda lõhkise küna ette. Tegutseda oli vaja kiiresti, otsustavalt – ja solidaarselt.

Solidaarsuse testi kõik ei läbinud. See oli halb – kuid samas tõi kriis meie probleemid esile. Ja muutis võimalikuks nende lahendamise. Üks asi on plaani järgi tehtav revolutsioon, kui muutusi justkui oleks vaja, aga paljud neid eriti ei sooviks. Hoopis teine lugu on siis, kui kaitsetamm on purunenud ja tuleb kiiresti auke lappida. See tõi lavale peategelased – Prantsusmaa presidendi ja Saksamaa kantsleri. Nad leppisid kokku pretsedenditult mahukas euroeelarves. Selles, et Euroopa Liit peab võtma 750 miljardit laenu. Et kaks kolmandikku sellest tuleb suunata majandusse subsiidiumide näol ehk lihtsalt laiali jagada, kolmandik aga anda pikaajaliseks laenuks. Selles, et vaja on ühiseid makse. Olen veendunud, et nad leppisid kokku veel paljus muuski. Siin on peamine alustada teekonda.

Kõik see poleks enne epideemiat võimalik olnud. Jah, Euroopa Liit peab muutuma – kuid esialgu on siinkirjeldatu üksnes tõenäoline tulevik. Me oleme endiselt konföderatsioon ja kõik globaalsed otsused võtab Euroopa Nõukogu vastu konsensuse teel. On riike, kus veel veebruaris oldi eelarve suurendamise vastu, rääkimata subsiidiumidest.

Kuid koroonaviirus tõstis panuseid. Kaalul on Euroopa põhimõtteline tulevik. Me oleme kas peotäis omavahel kokkuleppimiseks võimetuid riike, mis langevad üksteise järel võimsamate suurriikide mõju alla, või viime Euroopa projekti loogilise lõpuni, saaavutates tõsise solidaarsuse. Eesti elanikel on sellest ainult võita. Konkreetne näide: kui Euroopa Komisjon keshtestaks ühise minimaalpalga, siis tõuseks see Eestis vähemalt saja euro võrra.

Loodame, et mõistus võidab ja Euroopa liigub edasi uuele tasandile. Ees seisab võitlus kriisiga – ja võimalik, et koroonaviiruse teine laine. Seda rege on vaja rautada suvel ja sellega me koos kolleegidega tegelemegi.

Ärge haigeks jääge. Kohtume septembris.