“Yana Toomi Brüsseli päevik”: kui säilitame töökohad, säilitame ka nõudluse ja ettevõtluse.
Ma mõistan, et koroonaviirus on kõik ära tüüdanud. Esiteks väsime teadmatusest, teiseks sellest, et ebakindluse lõppu pole näha. Kõik sooviksid kiiremini pääseda karantiinist ja jõuda tagasi normaalse elu juurde. Meil pole kõik veel nii hirmus, kuid Prantsusmaal, Suurbritannias ja USAs sureb tuhandeid inimesi päevas ning haiglates valitseb põrgu. Majandust paari nädalaga avada ei õnnestu. Me ei suudaks päästa majandust ja kaotaksime jätkuvalt ka inimesi.
Epideemia ei meeldi kellelegi. Ja siiski, kui vaadata olukorra positiivsemat poolt – näib, et me reageerisime õigel ajal. Rootsis, kus ei võetud kasutusele peaaegu mitte mingisugused meetmeid, on elanikkond umbes kaheksa korda suurem kui meil, ent surmajuhtumeid on mitte kaheksa, vaid 30 korda rohkem. Suurbritannias, kus meetmetega hilineti, on elanikkond meie omast suurem 50 korda, kuid surmajuhtumeid on mitte 50, vaid 365 korda rohkem. Tõsi, me ei tea, miks on arvud just nimelt niisugused. Miks näiteks oli teisipäeva hommikuks Eestis surnud 31 inimest, Leedus 24, Lätis vaid viis. Kui aga niisugust erinevust võib pidada ka metoodikast lähtuvaks, siis erinevust Rootsi ja Suurbritanniaga üksnes metoodika arvele ei saa kirjutada.
Euroopas on häid ja vähem häid uudiseid. Hea uudis on see, et Euroopa Liidu rahandusministrid eraldasid epideemiaga võitlemiseks 540 miljardit eurot. Niisugune asi juhtub esmakordselt ajaloos. See summa jagatakse kolmeks osaks. Esiteks sada miljardit Euroopa töötuse vältimise kindlustamise skeemi jaoks, mis peab aitama säilitada töökohti – sealhulgas ka Eestis.
Teiseks 200 miljardit ettevõtluslaenudeks Euroopa investeerimispangast.
Kolmandaks veel 240 miljardit abifondi vahenditeks. Oma olemuselt kujutab see endast laenu Euroopa Liidu riikidele ja seda raha võib kulutada üksnes tervishoiule. Riigil on lubatud võtta laenu summas kuni 2% sisemajanduse kogutoodangust. See tähendab, et Eesti võib fondist laenata umbes pool miljardit eurot.
Siin on oluline valitsuse tegevus: valitsus koostab taotluse Euroopa Komisjoni saatmiseks ja määrab täpsemalt, kuidas töötuse vältimise kindlustus toimima hakkab. Põhimõte on lihtne: kui säilitame töökohad, säilitame ka nõudluse. See aga tähendab, et ka ettevõtlus suudab kiiremini taastuda.
Halb uudis on teadmatuse jätkumine. Kas neist vahenditest jätkub või mitte, ei tea keegi. Keegi ei tea ka seda, kuidas reageerivad nendele meetmetele Euroopa Liidu riigid. Üheksa riiki, ja need pole üksnes Itaalia ja Kreeka, vaid ka nt Prantsusmaa, Belgia ja Iirimaa, tahtsid rohkemat. Selle vastu olid Holland ja Saksamaa. Mida toob kaasa uus lõhe Lõuna ja Põhja vahel, ei ole selge. Täheldatakse ka lõhet Lääne ja Ida vahel. Ungari ja Poola vähendavad sammhaaval kodanike õigusi, Brüssel pole sellega rahul – ja väärtuste konflikt võib mõjutada meid kõiki.
Niisugustes tingimustes võib näiteks ühtsetest tervishoiustandarditest üksnes unistada. Aga need on meile oi kui vajalikud. Õigus on neil, kes räägivad, et kui liita kokku kõik surmad Euroopa Liidus ja võrrelda neid USA surmajuhtumite arvuga, siis ei kõnele see võrdlus paraku meie kasuks. Tõsi küll, ka seda, mis Ameerikas edasi saab, võib üksnes oletada.
Kui epideemia aga kaua jätkub, siis kohtume veel palju tõsisemate probleemidega – ja lihtsaid lahendusi neile ei ole.
Ärge haigeks jääge. Kui olete haige – saage terveks! Ilusat kevadet ja kohtume nädala pärast.