“Yana Toomi Brüsseli päevik”: ülisügav NATO lõhenemine

21/02/2020

Uues «Yana Toomi Brüsseli päevikus» on tähelepanu all Müncheni julgeolekukonverents ja ülisügav NATO lõhenemine.

Müncheni julgeolekukonverentsil ilmnes mitte enam lihtsalt sügav, vaid ülisügav NATO lõhenemine. Euroopa ja Ameerika ei jõua kokkuleppele enam peaaegu milleski – ei Hiina, ei Iraani, ei Venemaa osas. USA ja Euroopa Liit, nagu märgivad ajakirjanikud, eksisteerivad otsekui paralleeluniversumites. Konverentsil kerkis sellel aastal esile kummaline ja samas täpne moto: Westlessness, „läänetus“. Lääs lakkab või on juba lakanud olemast ideaal, standard, majakas. Mitte mingit ühtset läänt pole. Ameerikal ja Euroopal on erinev arengusuund.

Lõhestunud pole mitte ainult poliitiline eliit. Hiljuti viis Ameerika uurimiskeskus Pew 19 riigis läbi küsitluse: kui populaarne on NATO? Osaliselt olid vastused ennustatavad. Eesti ei osalenud, kuid nimekirjas on Leedu ja seal NATO populaarsus aina tugevneb. Ilmselt sama pilt oleks Eestis. Kuid vaat mis on huvitav: nii Saksamaal kui Prantsusmaal on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon endise populaarsuse kaotanud. Mõlemas riigis umbes 20 protsenti kümne aastaga.

Mis juhtus? Kõige lihtsam on otsustada, et „juhtus“ Trump – kuid suhtumine NATO-sse kõikus Saksamaal ka varem. Julgen öelda, et mingit ühte põhjust pole. See-eest on informeeritus ja mõistmine.

Üha rohkem inimesi mõistab, et NATO osutus olema USA käes pantvangis. Jah, Ameerika kulutab kaitsele rohkem kui teised NATO riigid. Häda on aga selles, et sõjatööstuskompleksi kulutuste õigustamiseks on vaja vaenlasi ja sõdu. Ideaalis uus globaalne külm sõda, selle sees aga kuumade konfliktide kolded. Varem olid need Korea ja Vietnam, praegu aga näiteks Süüria.

Inimesed näevad üha sagedamini, et USA on häälestunud radikaliseerumisele. Et mitte iga nende sõjalist operatsiooni ei teostata rahu nimel, nende operatsioonide tagajärjed aga viivad uute sõdade ja viletsuseni. Me teame, et meile valetati Iraaki tungimise põhjuste kohta. Me teame, et meile valetati keemiarünnaku kohta Süüria linnas Dumas, vähemalt nii kirjutas WikiLeaks.

Veel on värske lugu, millest just kirjutas Washington Post. Selgub, et Šveitsi suurettevõte Crypto, mis tarnis šifreerimismasinaid 120 riiki, sealhulgas Iraani, Indiasse, Pakistani ja isegi Vatikani, kuulus tegelikult Luure Keskagentuurile. Ameeriklastel ja lääne-sakslastel oli alates 1970 aastatest ligipääs vastaste ja liitlaste kõige salajasemale informatsioonile. Saksamaa lahkus mängust 1990.-ndatel, Ameerika aga kuulas kõiki pealt 2018 aastani. Seejuures said USA ja Lääne-Saksamaa miljoneid dollareid kasumit. Uurimine jätkub.

Kui korrutada see kõik Trumpi messiaanlusega, on tulemus hirmutav. Riik, mille eliit on omistanud endale Issanda Jumala funktsioonid, otsib pidevalt vaenlasi – teisiti tema ideoloogia ja majandus ei tööta. NATO sõltuvus USA-st muudab haavatavaks nii NATO kui kogu maailma.

Muide, Pew keskus küsis veel, kellega peaks vastaja riik sõbrustama, kas Ameerika või Venemaa või mõlemaga. Saksamaal oli USA poolt 39%, Venemaa poolt 25%, aga iga kolmas sakslane oli veendunud, et kõige parem on sõbrustada kõigiga. Sõbralikult kooseksisteerimise variant on Euroopas populaarne: selle valis üle poole ungarlastest, poolakatest, slovakkidest ja vaid veidi alla poole itaallastest, kreeklastest, bulgaarlastest, leedukatest, tšehhidest.

Kuid mõned jätkavad ikka palvetamist USA poole ja maailma nende silmadega vaatamist. Ehkki ei tasuks.

Kohtumiseni nädala pärast.