"Yana Toomi Brüsseli päevik": ajalooline pooltõde

06/02/2020

Uues «Yana Toomi Brüsseli päevikus»: tähelepanu all on mustvalged poliitilised resolutsioonid ajaloolise pooltõega.

Riigikogu väliskomisjon valmistas ette avalduse „Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest“, mida meie parlament kohe-kohe menetlema hakkab. Venemaa ja Poola kirglikus vaidluses selle üle, kes oli teise maailmasõja aastail timukas ja kes ohver, soovitatakse meil hoida poolakate poole. See on ka arusaadav: Venemaa hukkamõistmisest on aja jooksul kujunenud püha traditsioon.

Europarlament võttis juba septembris vastu resolutsiooni selle kohta, et teisele maailmasõjale pani aluse Molotov-Ribbentropi pakt. Mina selle resolutsiooni poolt ei hääletanud: piisab sellest, et tolle sõja põhjuste üle vaidlevad ajaloolased, kes teavad asjaoludest rohkem kui kõik eurosaadikud kokku.

Ajaloolise tõe poliitiliste deklaratsioonidega jalule seadmine on viimane, mida tegema peaks. Deklaratsioonides on kõik must-valge: meie olema puhtad, nemad mitte. Vähesed poliitikud on valmis tunnistama, et nende riik oli milleski süüdi. Jah, pool sajandit tagasi langes Saksa Föderatiivse Vabariigi kantsler Willy Brandt Varssavi geto kangelaste mälestusmärgi ees põlvili. Aga see on erand.

Ajalooline tõde on keeruline. On tõsi, et Poola on Kolmanda Reichi ohver. Tõsi on ka see, et Poola koos Saksamaaga hävitas Tšehhoslovakkia. On tõsi, et Nõukogude Liit oli Saksamaa liitlane ja haaras endale tüki Poolast. Tõde on ka see, et Nõukogude Liit sõdis Saksamaaga ja vabastas Poola. Ja nii edasi.

Kui otsida, leiab kompromiteerivaid fakte iga riigi kohta. Toon ühe kohutava näite: Nõukogude Liit, USA ja Suurbritannia oleksid võinud surmast päästa sadu tuhandeid, aga võib-olla ka miljoneid Saksa juute. Aastal 1938. tegi USA siseminister ettepaneku võtta juudi põgenikud vastu Alaskale. 1939. aastal palusid juudid britte lubada neil asuda Palestiinasse. 1940. aastal tegi Hitler Stalinile ettepaneku asustada Saksamaa juudid ümber Birobidžani ja Lääne-Ukrainasse. Nii Roosevelt, Chamberlain kui Stalin keeldusid. Jah, nad ei teadnud, et tulemas on Holokaust. Aga kui juba süüdistada, siis on ausam süüdistada kõiki.

Ka Eestil pole kiidelda millegagi – siinne ala kuulutati esimesena juudivabaks, judenfrei. Holokausti aga korraldasid siin muuhulgas kohalikud kollaboratsionalistid: Eesti omavalitsus eesotsas Hjalmar Mäega, Omakaitset juhtinud ja juute hävitanud Johannes Soodla. Seejuures tuhanded Eesti juudid pääsesid – nad jõudsid evakueeruda, sest 1941. aasta suvel seisis Nõukogude armee sakslastele kogu jõust vastu. See on tõde. Aga enne seda küüditati sajad juudid Siberisse. Ka see on tõde.

Poolaga on lugu veel keerulisem. Valida sellest loost üksnes rahvuslikule uhkusele või, mis veel hullem, poliitilisele kasuahnusele meelepäraseid tükikesi, ülejäänust aga vaikida või selle kohta valetada, on alatu. Kui poliitikud ei leia asu, siis las langevad Willy Brandti eeskujul põlvili ja paluvad andestust kõigilt ohvritelt. Kellegi valu ja surma kasutamine geopoliitilise vaenlase haavamiseks on kõlvatu praktika. Iga poliitiline avaldus, mis ei võta arvesse kogu ajaloolist tõde tervikuna, võltsib ajalugu, tulgu see siis Poolalt, Venemaalt, Eestilt või Euroopalt. Pooltõde on valest hullem.

On aeg jätta ajalugu ajaloolastele – poliitikute ülesanne pole mitte üksteist resolutsioonidega rünnata, vaid pigem läbi rääkida.

Kohtumiseni nädala pärast.