Nord Stream 2 on suurepärane näide sellest, kuidas maailmapoliitika tänapäeval töötab. Möödunud nädalal keeldus USA ootamatult kehtestamast sanktsioone gaasijuhtme operaatori – ettevõtte Nord Stream 2 AG – vastu. See tähendab, et tegelikult löödi käega: Nord Stream 2 on vältimatu, sellega tuleb leppida.
Seejuures rõhutas USA riigisekretär Blinken: Bideni administratsioon oli ja on gaasijuhtme vastu, kuna see annab löögi Euroopa Liidu, Ukraina ja NATO idatiiva energiaohutusele. Veel enam, Ameerika kehtestas otsekohe sanktsioonid nelja Venemaa ettevõtte ja kolmeteistkümne projektiga seotud laeva suhtes.
See tähendab – õiged sõnad on öeldud, signaalid on antud, midagi on isegi tehtud. Tõsi küll, Venemaal pole neist sanktsioonidest sooja ega külma. No olgu pealegi, USA ja Venemaa diplomaadid ütlesid üksteisele teravusi – ega see esimest korda ole.
Kokkuvõttes aga vältisid ettevõte Nord Stream 2 AG, mis projekti kureerib, ja selle juht Matthias Warnig sanktsioone. Põhjus on lihtne: see on Saksa ettevõte, Warnig on Saksamaa kodanik. Saksamaa on aga Euroopa Liidu liider.
Valge maja võib kui palju iganes kakelda Kremliga, aga kui ühel kaalukausil on Ukraina, Krimm, Navalnõi ja kõik see, milles Venemaad läänes süüdistatakse, teisel aga Euroopa Liidu huvid, siis kaalub Euroopa rohkem. Saksamaaga Biden suhteid rikkuma ei hakka. Kui selle hinnaks on Nord Stream 2, mis tõesti annab Venemaale hoova Ukraina mõjutamiseks ja muud trumbid, siis tähendab, et nii saabki olema.
Saksamaa toetab samuti Ukrainat. Kuid Saksamaa vajab väga palju gaasi. Umbes 40% ostab ta Venemaalt, kolmandiku Norralt, veel vähem Hollandist, kes 2030. aastaks lõpetavad tootmise. Lisaks kavatsevad sakslased loobuda alguses aatomienergeetikast, seejärel aga ka kivisöe kasutamisest; kokku on see peaaegu pool riigi vajadusest. Puudujäägi asendab seesama gaas. Ja see saab olema ilmselt Venemaa gaas – sest Ameerika vedelgaas on liiga kallis.
USA-l on ka muid põhjuseid Saksamaaga vastuollu sattumise vältimiseks. Ütleme, nad soovivad, et Euroopa Liit saaks nende liitlaseks võitluses Hiinaga. Saksamaa on siin ettevaatlik – Merkeli erakonna jaoks jääb Hiina „võistlejaks ja partneriks“ –, kuid Nord Stream 2 võib olla tehingu osa.
Ei või välistada ka mingit Saksa-Vene-Ameerika kokkulepet Ukraina osas. Lõppude lõpuks ei ole gaasijuhe Moskvale vähem tähtis kui Berliinile. Sellise asja puhul võib midagi ka loovutada.
Meid puudutab see kõik otseselt. Esiteks on Saksamaa ja Euroopa Liidu heaolu ka meie heaolu. Teiseks hakkab silma meie poliitikute peataolek, kui nad puutuvad kokku USA reetlikkusega. Meie välisministeerium sanktsioonidest keeldumist üldse ei kommenteeri – las USA kommenteerib ise. Riigikogu välisasjade komisjoni juht Marko Mihkelson viitab Ameerika tegevusest tulenevale kahetisele muljele – ja sellele, et Blinkeni avalduses Ukrainat siiski mainiti.
Minu arvates pole siin aga mingit kahetist muljet – kõik on ülimalt arusaadav. Bideni administratsioon tegi valiku – ja valis sõpruse Euroopa Liiduga. Euroopa on praegu üks kolmest maailma liidrist, meiega arvestatakse – ja see on loogiline.