7. mail lõppes Euroopa Liidu sotsiaaltippkohtumine, millele paljud – mina sealhulgas – panid suuri lootusi. Kahjuks on tippkohtumise lõppdeklaratsioon üldsõnaline loetelu stiilis „me oleme kõige hea poolt ja kõige halva vastu“.
Euroopa Liidu liidrid on kõik nõus sellega, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas on suurepärane ja on tarvis võidelda töötuse ja vaesusega... kuid sekkuda liikmesriikide suveräänsetesse otsustesse Brüssel ei tohi.
Tõsi, deklaratsiooni viimane punkt on konkreetsem. Lubatakse, et Euroopa Liidu sotsiaalpartnerid – organisatsioonid, mis esindavad tööliste, tööandjate, väikeste ja keskmiste ettevõtete, riiklike ettevõtete töötajate huve – töötavad välja kriteeriumide süsteemi konkreetse riigi sotsiaalse progressi mõõtmise jaoks.
Need kriteeriumid võivad olla mitmesugused, kõige loogilisem on SKT protsent, mille riik kulutab oma inimeste sotsiaalsele kaitsele. Eesti, muide, näeb sellest aspektist välja kehvavõitu. Viimase Euroopa statistika kohaselt, mis pärineb 2019. aastast, oleme oma 13% tagantpoolt kümnendal kohal. Esikohal aga – 24% – olid soomlased, meie vennasrahvus, kes peaks olema meile eeskujuks, aga mis te nüüd. Euroopa Liidu keskmine on 19,3%, seega palju rohkem kui meil.
Tõsi, see kriteerium on veidi riukalik: SKT elaniku kohta on igas riigis isesugune. Kuid see näitab meid veel halvemas valguses. Ütleme, et viimasel kohal oli 2019. aastal Iirimaa: nad kulutasid vähem kui 9% SKT-st. Ainult et Iiri SKT elaniku kohta on kaks ja pool korda suurem kui meil. See tähendab, et eurodes arvestatult on iirlaste sotsiaalkaitse ikkagi suurem kui eestlaste oma.
On teada, et sotsiaalkulude soovitatavat taset meil pole, seevastu sõjaväekulude osas on vastav nõue küll olemas. Teine asi on, et vaid vähesed NATO liikmed peavad sellest kinni. Kuid Eesti on siin kogu Euroopa esirinnas. Statistika kohaselt olime selsamal 2019. aastal ainus Euroopa Liidu riik, mille kaitsekulud ületasid 2% SKT-st. Rohkem selliseid polnud – teisel ja kolmandal kohal olnud Kreekal ja Lätil jäi 2% pisut puudu. Kõige vähem kulutas Euroopa Liidus kaitse peale seesama Iirimaa, kuid ta pole ka NATO liige – ja tundub, et ei kannata seetõttu põrmugi.
Miks meie kangekaelselt sellest 2% kinni peame, kui meie panus NATO-sse on mikroskoobiga vaevumärgatav, on paljudele mõistatus. Kas NATO keeldub meid kaitsmast, kui Eesti nagu Saksamaagi kulutab mitte 2%, vaid 1% SKT-st? Kuid meie jaoks on sõjalised kulutused otsekui religioon. Ja kui nõutakse kärpeid kaitseväes nagu praegu, siis annab ülemjuhataja teada sõjaväeorkestri ja kaplanaadi likvideerimisest. Minu kolleeg Urmas Paet on sellest aga nii nördinud, et ütleb: „Tuleb end kokku võtta ja teistsugune lahendus leida. Riigieelarvet tuleb lõppude lõpuks käsitleda tervikuna.“ Teisiti öeldes: hoiame parem kusagilt mujalt kokku, aga kaitseväge ei puutu – isegi mitte orkestrit.
Kõik see oleks naljakas, kui see poleks nii kurb. Kujutlege, et meie poliitikud kaitsevad sotsiaalkulutusi niisama raevukalt kui kaitseväe kahte protsenti. Seni on see üksnes unistus, kuid mis saab siis, kui Euroopa Liit esitab oma sotsiaalse nõude ja meil tuleb valida?