Möödunud pühapäeval avati Strasbourgis pidulikult konverents, kus räägitakse Euroopa Liidu tulevikust. Mida niisugune konverents endast kujutab ja milleks on see vajalik? Lühidalt öeldes: see konverents peab saama suurimaks sündmuseks Euroopa Liidu ajaloos. Seda muidugi tingimusel, et kogu aur ei lähe vile peale, nagu ikka juhtub.
Konverentsi ajal – aga see kestab terve aasta – on Euroopa Liidu liikmesriikide elanikel võimalus öelda, milliseid muutusi nõuavad meie südamed ja silmad. Niisuguste Euroopa talgute tulemusena me peamegi muutuma – võib-olla isegi fundamentaalsete lepingute tasandil.
See, et kõik just nii lähebki, ei ole kindel. Reformid Euroopas on pikk ja verine protsess. 20 aastat tagasi võeti vastu konventsioon Euroopa Liidu tuleviku kohta ja see lõppes triumfiga: riikide liidrid allkirjastasid Euroopa konstitutsiooni. Kuid paari aasta pärast tegid selle pihuks ja põrmuks referendumid Prantsusmaal ja Hollandis ning alles 2007. aastal sõlmis Euroopa Liit Lissaboni lepingu, mis vähemalt midagi muutis.
Tõsi, tookord ei olnud majanduskriisi. Täna on panused palju kõrgemad. Vastuseis on aga samuti tugevam. Võib öelda, et Euroopa Liidus võitlevad kaks laagrit. Üks seisab ühtse Euroopa, föderatsiooni eest, kus sotsiaalsed ja inimõigused on kõigis riikides ühtviisi tagatud. Teine seisab selle eest, et rahvusriikide valitsused ei kaotaks kübetki võimust ja mõiste Euroopa jääks selle elanike jaoks uduseks ning võrdlemisi tühjaks.
Euroopa tuleviku konverentsi ettevalmistamise käigus põrkasid need laagrid samuti kokku. Esialgu oli kavas käivitada see konverents aasta tagasi, kuid segas koroonaviirus. Sügisel läks lahti lahing liidripositsiooni pärast. Euroopa Parlament tegi ettepaneku määrata konverentsi juhiks minu kolleeg fraktsioonist Renew Europe, endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt. Euroopa Nõukogu lõi sõrad vastu – tarkpea Guy on föderalist ega varja seda. Lõpptulemusena otsustati luua konverentsi juhatus – üheksa inimest, neist kolm Euroopa Komisjonist, kolm Euroopa Parlamendist ja kolm Euroopa Nõukogust.
Ajaliselt viimane lahing toimus alles möödunud nädalal. Euroopa Liidu saadikud tahtsid, et lõpliku otsuse, kuidas Euroopa Liitu reorganiseerida, võtaks vastu konverentsi plenaaristung. See tähendaks 433 inimest: 108 eurosaadikut, 108 saadikut, neli igast riigist, 108 Euroopa Liidu kodanike esindajat ja lisaks euroametnikud. Me arutleme lihtsalt: kui meil on demokraatia, siis mida rohkem inimesi on otsuse vastu võtmise juures, seda parem. Vastu oli taas Euroopa Nõukogu – nemad soovisid, et kõik otsustaks juhatus, needsamad üheksa väljavalitut. Kompromiss leiti kaks päeva enne avatseremooniat.
Kõik see näitab, et Euroopa Liit vajab reforme väga. Kuid „Brüsseli mullis“ neid arutada ei saa – õhk on liiga umbne. Tulevikukonverentsist peab saama tõmbetuul, mis õhutab Brüsseli ajusid. Ma kordan, sündmuse tulemus ei ole ette määratud. Jah, igaüks võib teha oma ettepaneku – kuid ka Euroopa Parlamendi petitsioonide komitee ja kodanikualgatused on olemas just sellesama jaoks. Saavutada seda, et sinu hääl kostaks Brüsselini, ei ole paraku lihtne.
Kuid siiski, konverents algas. Euroopa Komisjon avas veebilehekülje optimistliku hüüdlausega „Tulevik on sinu kätes“. Astuge sealt läbi, osalege, avaldage euroametnikele survet – ainult nii saabki midagi muuta.