Poolteist aastat pärast pandeemiat sirutab Euroopa Liit lõpuks tiibu – tänu vaktsiinidele ja „rohelistele passidele“. Avanevad kauplused, kuurordid, Eestis saavad kohe-kohe kõik soovijad end vaktsiinijärjekorda panna. Majanduslikust vaatepunktist lubatakse meile suhteliselt head suve ja kuuma sügist – kui muidugi ei saabu järjekordne jama.
Näib, otsekui võiks vähehaaval elama ja elust rõõmu tundma hakata. Kui aga majandus tekitabki meil teatava lootuse, siis poliitika, vastupidi, kipub viimasegi ära võtma. Ma räägin lootusest suhteliselt rahulikuks eksistentsiks. Venemaaga oleme suutnud ühtäkki tülli pöörata. Ja tuleb tunnistada, et tema meiega ka.
Mida rohkem ma seda tragikomöödiat vaatan, seda vähem tahan pooli valida. Olen korduvalt öelnud: ma olen Tšehhiga seoses Baltimaid haaranud solidaarsuspuhangu ja lihtsalt niisama, protesti märgiks Venemaa diplomaatide väljasaatmise vastu, ilma et Eestil, Lätil ja Leedul selle jaoks kaalukaid motiive oleks. Siililegi on selge, et see samm oli mõeldud konfrontatsiooni suurendamiseks. Meie kotkastele anna ainult paat – seda kõigutada oskavad nad ise.
Võtke vastu, andke allkiri: mõistagi ei jäänud Venemaa, käed rüpes, istuma, vaid saatis vastuseks kärmelt välja meie saatkondade töötajad. Seejärel mõtlesid sealsed kotkad veel natuke ja otsustasid, et kui juba nii, siis tuleb paati veel rohkem kõigutada. Ja keelasid sissesõidu kaheksale Euroopa Liidu kodanikule, alates Euroopa Komisjoni asepresidendist Věra Jourovást ja Euroopa Parlamendi presidendist David Sassolist.
Ja ma ei mõista seda täpselt samuti, nagu ma ei mõista Eesti ja teiste samasuguste riikide otsust Venemaa diplomaadid välja saata. Olgu pealegi, Věra Jourová on infosõjas juba ammu aktiivsel positsioonil – ta vastutab Euroopa Komisjonis väärtuste ja läbipaistvuse eest, tema valdkonda kuulub ka võitlus desinformatsiooniga. Kuid mida halba tegi David Sassoli? Jah, ta on Euroopa Parlamendi president – kuid see ei tähenda, et ta jagaks saadikutele suuniseid. Meil tegutsevad siin kõik omapäi. Veel enam, Euroopa Parlament ei kujunda mitte kuidagi Euroopa Liidu välispoliitikat. Ta võib selles valdkonnas resolutsiooni vastu võtta, kuid selle eest tuleb öelda aitäh mõnedele saadikutele. Sassolist süüdlase tegemine on kuidagi imelik.
Teised nimed selles nimekirjas tekitavad samuti arusaamatust. Mina – ja ma olen veendunud, et suurem osa Eesti venelastest – ei ütle ühtegi head sõna keeleameti ehk endise keeleinspektsiooni kohta, mida rahvas kutsub õiglaselt keeleinkvisitsiooniks. Ebameeldiv organisatsioon, mis oleks juba ammugi vaja kaotada. Kuid seada selle peadirektor Ilmar Tomusk ühele tasemele eurovoliniku ja Euroopa Parlamendi presidendiga, see pole enam isegi naljakas. Mõõtkava on teistsugune. Ma ei räägigi sellest, et Tomusk saab ilmselgelt elatud ka ilma Ermitaaži ja Tretjakovi galeriita. Ma ei tea, kas tema alluvad muutuvad nüüd rohkem rangemaks – leebemaks nad igal juhul ei muutu.
Ja Aerofloti Tallinn – Moskva reiside ärajätmine mõjutab eeskätt kohalikke venelasi. Kui aga räägitakse õigust, et meil tekivad raskused Vene viisade saamisega, siis on see samuti mäng ühte väravasse. Külma sõja väravasse.