Nagu tavaliselt, kerkib aprillis esile meie igavene teema – lasteaedade ja koolide eestikeelseks muutmine. Kultuuriministerium tellib regulaarselt mõne aasta tagant integratsioonimonitooringu, mille värske aruanne kohe-kohe avaldatakse. Seejärel kordavad patrioodid taas oma mantrat: meil on rahvusriik, vene koolid tähendavad segregatsiooni, mis on vaja lõpetada otsekohe ja alatiseks.
Praegu on sobiv aeg vaadata lõunasse Läti poole. Läti on sel teekonnal esireas. Juba kolm aastat tagasi andis Seim löögi vene koolidele, sätestades, et algkoolis tuleb läti keeles õpetada pooli aineid, põhikoolis 80% ja gümnaasiumis 100%. Selle aasta esimesest septembrist peab läti keeles õpetamise programm minema käiku ka lasteaedades. On arusaadav, et seda kõike tehakse eesmärgiga põletada vene haridus tulise rauaga välja. Haridusminister Kārlis Šadurskis ei varjanudki, et otsus oli puhtalt poliitiline. Kuid – tsiteerin – „diskrimineerivaid elemente pole“.
Leebelt väljendudes ei nõustu sellega hoopiski mitte kõik. OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar teatas, et reform peab arvesse võtma kõigi kogukondade arvamusi.
Veneetsia komisjon, mis on Euroopa Nõukogu konsultatiivorgan, järeldas, et vähemuste õigusi ja keelt piiratakse rohkem, kui riigikeele edendamine seda nõuab, soovitas naasta kakskeelse õpetuse juurde lasteaedades ja tühistada üleminek erakoolides.
Lõpuks võttis Euroopa Nõukogu 3. märtsil vastu resolutsiooni, kus nõudis, et „nüüd ja tulevikus tuleb kogu riigis tagada ligipääs õpetamisele ja õppimisele rahvusvähemuste keeltes, võttes arvesse nõudlust“.
Kõik see on Läti valitsusele nagu hane selga vesi. Seepärast kaebasid rohkem kui poolteistsada vene lapsevanemat ja last reformi kohtusse. Ja nad kaotasid nii esimeses, teises kui ka kolmandas instantsis.
Pärast seda võisid nad pöörduda Euroopa inimõiguste kohtusse.
Tuleb märkida, et Euroopa inimõiguste kohus lükkab tavaliselt üheksa hagi kümnest kohe tagasi. Kuid nüüd läks teisiti: poolteistsada hagi lükati edasi, kaheksa aga viidi rekordilise aja jooksul selle etapini, kus kohus hakkab huvi tundma potentsiaalse kostja arvamuse vastu. Märtsis saatis Euroopa inimõiguste kohus Läti võimudele küsimused. Neid on palju, tervelt kakskümmend üks, ja need on üsna konksuga küsimused. Näiteks:
- kuidas võimud ise arvavad, kas nad rikuvad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või mitte – ja miks?
- kas reform võtab arvesse erinevate rühmade huve?
- kas vene keele kasutamise piirangud kitsendavad õigust haridusele ja selle tõhusust?
Viimane küsimus võib ükskord puudutada ka meid: vene koolid võib eesti keelele üle viia, kuid hariduse tõhusus kannatab seetõttu tõsiselt.
Üldiselt on täheldatav väga huvitav protsess, mida Eestis võivad jälgida üsna paljud – ja millest sõltub, ma arvan, meiegi reformide edasine käik. Läti peab vastused andma enne juulikuud, seejärel Euroopa inimõiguste kohus otsustab, kas võtta hagid menetlusse või mitte.
Eksperdid on seisukohal, et erakoolide osas on võit garanteeritud. Ülejäänuga on kõik keerulisem, kuid võimalus, et Euroopa inimõiguste kohus ei kiida järele natsionalistidele ja teeb otsuse just nimelt inimõiguste kasuks, on olemas.
No ja ma arvan, et lätlaste kogemus võib meilegi ära kuluda.