Möödunud neljapäeval korraldasime kolleeg Pascal Durand’iga fraktsioonist Renew Europe seminari – loomulikult internetis – kus eksperdid analüüsisid teemat, mis puudutab kõiki ja igaüht. Euroopa Liitu süüdistatakse sageli, ja tuleb tunnistada, et õiglaselt, selles, et kui kujundlikult öelda, siis Jumal on kõrgel, Brüssel aga kaugel. Kusagil Euroopa taevaste kõrgustes istuvad mingisugused inimesed ja hüüdja hääl ei kosta nendeni.
Euroopa kinnitab pidevalt, et tähtsad on kõik ja igaüks, kuid kuidas see praktikas realiseerub? Side rahva ja Euroopa võimu vahel otsekui puudub. Teoorias on meil suurepärased põhimõtted – küll põhiõiguste harta, küll sotsiaalõiguste sammas. Kuid kas need töötavad? Ja kuidas teha nii, et need hakkaksid tööle?
Seda me arutasimegi. Esinejate hulgas olid nii Euroopa Ombudsmani Emily O'Reilly esindaja kui Vähemusrahvuste Föderaalliidu asepresident Angelika Mlinar. Jah, see on seesama liit, mis algatas Minority SafePacki Euroopa vähemuste toetuseks. Ma kutsusin ka Euroopa Liidu õiguse dotsendi Carri Ginteri, kellega oleme ammu tuttavad. Kümme aastat tagasi süüdistas Kaitsepolitsei oma aastaraamatus mind Tallinna vene koolidele survestamises. Ma nõudsin kohtu kaudu selle vale eemaldamist. Carri Ginter kaitses tookord kohtus KaPot – ja Kaitsepolitsei kaotas protsessi.
See tagasivaade ajalukku ei ole liigne – me rääkisime seminaril just sellest, kuidas kaitsta oma õigusi, kui tunnete, et neid riivatakse. See puudutab ju ka õigusi, mis on tagatud Euroopa seadusandlusega. Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni liikmena ma tean: Euroopa Liidu elanikud pöörduvad meie poole oma õiguste kaitsmiseks sageli ja on nendest hästi informeeritud. Nad tsiteerivad näiteks Euroopa Liidu põhiõiguste hartat. Ainult et seal on ka artikkel 51: Euroopa Liidu riik on kohustatud järgima hartat siis, kui jutt on Euroopa seadustest. Kui aga riiklikest või kohalikest, võib hartale lihtsalt vilistada.
Kui inimesed sellest teada saavad, langevad neil käed rüppe. Ma mõistan, miks, kuid just nimelt meelt heita siinkohal ei või – vaja on võidelda. Hea uudis on see – ja seda kinnitas Carri Ginter –, et Euroopa Liidu riikide ülemkohtud otsustavad üha sagedamini: Euroopa Liidu põhiõiguste harta on tähtsam kohalikest seadustest.
Jah, see sõltub endiselt kohtunike heast tahtest, mis pole alati ühesugune. Nagu ütles Gabriel Toggenburg Euroopa põhiõiguste agentuurist: „Iga harta artikli kohta leidub kümme Euroopa Liidu riiki, mille põhiseaduse sätetes seda artiklit pole.“ Kuid lamava kivi alla, nagu teada, vesi ei voola.
Väljapääs on üks: avaldada võimule survet. Läbi Brüsseli, petitsioonidega Euroopa Parlamenti, läbi kodanikualgatuse, läbi kohtu. Mida tugevam on surve, seda rohkem hakatakse Euroopa Liidus tegelikkuses inimõigusi austama. Kui läksin kohtusse Kaitsepolitsei vastu, tundus paljudele, et KaPot võita – Eesti kohtus ju! – on võimatu. Selgus, et on võimalik.
Kõige sagedamini on probleem kvaliteetse õigusabi kättesaadavuses. Meenutan, et minu büroodes Tallinnas ja Narvas toimuvad tasuta juriidilised konsultatsioonid. Eelregistreerimine toimub Tallinnas esmaspäeviti (9:00–12:00, tel. 6720311), Narvas teisipäeviti (10:00–12:00, tel. 5917 0217).