NB! Euroopa Komisjoni projekti kohaselt võib vaktsiinid, mida Euroopa Ravimiamet pole heaks kiitnud, lisada "rohelistesse passidesse", kuid ainult siis, kui konkreetne riik seda soovib. Euroopa Komisjon esitas oma projekti 17. märtsil, kui „Brüsseli päevik“ oli juba salvestatud.
Sellel nädalal avalikustab Euroopa Komisjon ettepanekud vaktsineerimispassi kohta. Mõte on lihtne: see, kellel õnnestus end vaktsineerida lasta, saab dokumendi – paberil või digitaalse – ja saab pandeemia ajal vabalt Euroopa Liidus liigelda. Kui Euroopa Parlament selle heaks kiidab, on niinimetatud „roheline pass“ kolme kuu pärast valmis – ja taaselustub turism, koos sellega aga ka majandus.
Justkui õilis ettevõtmine – kuid mind teevad murelikuks detailid. 9. märtsil teatas agentuur Bloomberg, et „rohelised passid“ antakse välja ka neile, keda vaktsineeriti Venemaa Sputniku, Hiina Sinovaci ja muude vaktsiinidega, mis on Euroopa Liidu mõnedes riikides heaks kiidetud.
Kolm päeva hiljem ütles Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Ylva Johansson Euronewsile: niisugust asja ei tule. Euroopa Komisjon otsustas siduda „rohelise passi“ ainult nende vaktsiinidega, mis Euroopa Ravimiamet on heaks kiitnud. Seni, meenutan, on neid neli – Pfizer, AstraZeneca, Moderna, Johnson & Johnson. Otsuse põhjendus: „Euroopa Liit ei saa vastutada heaks kiitmata vaktsiinide kvaliteedi eest.“
Mis oleks loogiline, kui jutt oleks vaktsiinidest, mis on tehtud teab kelle poolt ja toimiksid teab kuidas. Kuid Sputniku ja Sinovaciga on vaktsineeritud miljoneid. Sputniku efektiivsusest – üle 90% – kirjutas autoriteetne teadusajakiri Lancet. Türgi teadlased aga, kes testisid Sinovaci, hindasid selle efektiivsuse 83%-le.
Ja oleks siis Euroopa Liit keelanud enda piires kõik vaktsiinid peale heakskiidetute. Ei: riikidel on õigus neid heaks kiita iseseisvalt. Selle tulemusena vaktsineerivad ungarlased nii Vene kui Hiina vaktsiiniga, Sputniku on heaks kiitnud ka Slovakkia. Ja ma arvan, et see pole veel kõik. Olukord on ju nutune: Euroopa jääb vaktsineerimises tohutult maha USAst. Ravimifirmad ei kiirusta oma kohustusi täitma – AstraZeneca tarnis esimese kvartali jooksul Euroopa Liitu kõigest kolmandiku lubatud mahust.
Seda olukorras, kus AstraZeneca efektiivsus on kõigest 60% ja selle kõrvaltoimete osas on mitmetel riikidel tekkinud küsimused. Kuid Euroopa Komisjon on seisukohal, et neil, keda vaktsineeriti selle vaktsiiniga, peab olema eelis nende ees, keda – kas või sellessamas Ungaris – vaktsineeriti Sputniku ja Sinovaciga. Ja võib-olla vaktsineeriti üksnes seepärast, et AstraZeneca pole kättesaadav – milles inimesed süüdi ei ole.
Mis see siis on – kas suur poliitika? Või nende vaktsiinitootjate tingimused, kes ei soovi jagada Euroopa turgu? Nii ühte kui teist võib mõista – kuid mitte pandeemia tingimustes. Lisan veel: viis Euroopa Liidu riiki teatasid, et vaktsiine jagatakse ebaühtlaselt. Kas ei või juhtuda nii, et „roheliste passide“ sisseviimisega osutuvad ühed Euroopa riigid olema teistest võrdsemad?
„Roheliste passidega“ võivad olla ka muud probleemid. Vaktsiinid ei ole 100% efektiivsed, absoluutsest kaitsest ei saa rääkida, risk jääb alati. Samuti ei tea arstid veel, kuivõrd püsiv on vaktsiinide efekt – see võib kesta ka kõigest mõne kuu. Selge on, et mitte midagi pole selge. Niisuguses olukorras peab meditsiin olema tähtsam nii poliitikast kui majandusest – ja esmajoones puudutab see suhtumist „võõrastesse“ vaktsiinidesse.