Vana Euroopa surus läbi selle, mis oli talle kasulik, aga Ida-Euroopa võiduvõimalus on suur.
Möödunud aasta augustis jõustus Liikuvuse pakett, mis on oma olemuselt Euroopa Liidu transpordireform. Euroopa Parlamendis peeti sel teemal lahinguid. Nagu on öeldud Jäälahingu kroonikas: „Ja taplus oli suur ja vihane...“. Võrdlus ristiretkedega ei ole juhuslik: ka Liikuvuse pakett vastandas lääne ja ida. Ida-Euroopa riikide saadikud – mina sealhulgas – olid vastu, kuid Vana Euroopa surus ikkagi läbi selle, mis oli kasulik neile ja ebasoodus meile.
Lõppdokument väljus isegi nendest raamidest, mida pakkus Euroopa Komisjon. Kõige tuntum nõue puudutab kaugsõiduautojuhte. Liikuvuse pakett nõuab neilt iga kaheksa nädala tagant kodumaale naasmist – olgu või koormata – ja puhkepäevade veetmist mitte veomasina kabiinis, vaid motellis või hotellis, mis tuleb kinni maksta ettevõttel. Parandused viidi sisse autojuhtide eest hoolitsemise ettekäändel, kuid kõik said aru, et see on silmakirjalikkus. Paketi eesmärk oli õõnestada ääremaadelt pärit veofirmade konkurentsivõimet, sealjuures eeskätt Ida-Euroopa autojuhtide oma, kes Lääne-Euroopale ei meeldi – nad on liiga odavad ja töökad. 62% Euroopa Liidu sisevedudest teevad Ida-Euroopa väikesed transpordiettevõtted – ja just neil on nüüd kõige raskem.
Nagu Eestis välja arvutati, peavad meie autojuhid ilma koormata kodumaale tagasi tulema kuus korda aastas. Kulud kasvavad – 11 tuhat eurot veomasina kohta aastas – ning teenuse hind samuti. Tagajärjed ei lase end kaua oodata. Kõige raskem on transpordile panustanud Bulgaarial: 2023. aastaks pankrotistuvad pooled selle riigi transpordifirmadest – see aga tähendab 14 tuhandet töötut ja miinus kolme protsenti riigi SKP-st. Eesti kaotus saab olema väiksem – kuid meile pole ju palju vajagi.
Ida-Euroopa auks saab öelda, et me tulime välja ühtse rindena. Balti riigid, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari ja Poola, aga ka Küpros ja Malta nõudsid paranduste kõrvaldamist, kuna need on vastuolus ühise turu reeglitega – ja mitte ainult. Euroopa on sõlminud Roheleppe ja vähendab igati CO2 heitmeid. Aga veomasina iga sõit ilma koormata tähendab just nimelt CO2 heitmeid – sealjuures täiesti tarbetuid. Niisiis rünnatakse seadust kahelt tiivalt – majanduslikult ja ökoloogiliselt.
Eurovolinik transpordi alal Adina Vălean, kes on ise Rumeeniast, mõistab kõike suurepäraselt, kuid vajab täpseid arve. Telliti kaks uuringut ja selgus, et kuuldused ökoloogilisest katastroofist ei ole liialdatud. Vana Euroopa ahnuse pärast paisatakse igal aastal atmosfääri täiendavalt 3,3 miljonit tonni CO2. Teadlased rõhutavad, et see on võrreldav kogu Eesti transpordi CO2 mahuga. Pole paha, eks? Lisaks lämmastikoksiidid, mis toovad kaasa pika nimekirja haigusi, ja mida kõike veel.
Seni, kuni Euroopa Komisjon relvastub nende arvudega ja valmistub sõdima edasi, andsid Liikuvuse paketi vastu hagi sisse 7 Euroopa Liidu riiki. Eestit nende hulgas pole, aga noh, me hilineme nagu tavaliselt: otsus on vastu võetud, välisministeerium saadab kohe-kohe kaebuse Euroopa kohtusse.
See pole veel võit, kuid võiduvõimalus on suur. Moraal on lihtne: ühineda ja oma huve kaitsta saab ka Euroopa Liidu sees. Ja mitte üksnes saab, vaid ka peab.