Juba mitmendat korda meenutan Eesti Vabariigi aastapäeval presidendi kõnet kuulates euroopalike väärtusi. Ja mitte sellepärast, et president neist räägib. Hoopis sellepärast, et niisuguste sõnade kordamisest kõned euroopalikumaks ei lähe.
Euroopalikud väärtused ei ole tühi sõnakõlks, need on loetletud Euroopa Liidu lepingu teises artiklis. Inimväärikus, võrdsus, inimõigused, sealhulgas – ja see on eriti rõhutatud – vähemuste õigused. Mittediskrimineerimine, sallivus, solidaarsus.
Kõrki natsionalismi ja enamuse sundi nimekirjas ei ole. Kaljulaiul aga on. Mäletate, ta kutsus säilitama mõtlevat, seejuures „just eesti keeles mõtlevat“ inimest? See oli 2018. aastal. Aasta hiljem meenutas president, et iseseisvuse kaitsmine on võimatu vene kooli hävitamata. Seejärel nimetas mitte-eestlasi „meie kaasteelisteks“, kes „peavad tahtma olla osa meist“. See tähendab, et „meie“ hulka kuuluvad ainult eestlased, teised on võõrad.
Tõsi, president rääkis ka armastusest: „Just armastust keele vastu, mitte kohustust riigi ees peame me jagama, sest armastusest sünnib armastust, aga karmid meetmed tekitavad trotsi.“ See on targalt öeldud! Kuid aasta hiljem oli Kaljulaid kõik unustanud ja, ennäe, nagu ta nädal tagasi ütles, on mitte-eestlastel „kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli“. Isegi kui meil, mitte-eestlastel, „on raske seda mõista“. No muidugi, me oleme ju vähe arenenud.
Kas rahvas on presidendiga solidaarne?
„Ma ütleksin, et minu sõnum jääb üsna samaks presidendiga. Pigem vähem vihkamist ja rohkem tolereerimist.“
„Tervist, palju, ja et kõik saaksid omavahel hästi läbi, Ja et see aeg läks kiiresti mööda, see raske aeg.“
„Kuidas Teile tundub, kas tasub praegu inimesi jagada „meie“ ja „nemad“ ?“ „Kui ausalt, ma isegi ei tea – milleks jagada, kui me kõik oleme inimesed?“
„Kõik peavad võrdsed olema. Olen ise ka Vene ajal sündinud. Toredad inimesed kõik. Ma saan kõigiga läbi.“
Inimesed räägivad kõik üksmeelselt solidaarsusest, mitte eraldamisest. Ja Kaljulaiu kolleegid Euroopa Liidu riikides ei luba endale lugeda rahvusvähemustele loenguid kohustuste kohta. Kui president Steinmeier oleks Saksamaa ühtsuse päeval öelnud, et Saksamaa türklased või idasakslased peavad tahtma saada osaks „meist“, siis oleks see olnud suur skandaal. Kuid kui Steinmeier üldse kellelegi etteheiteid tegi, siis läänesakslastele – sellepärast, et nad käivad harva idas. Tsiteerin: „Me loobusime rahvuslikust eneseimetlusest. Me oleme ühtne riik. Kui inimesi kogu aeg ignoreeritakse, siis on see demokraatia küsimus.“
Ka Macron rõhutas Bastille’ vabastamise aastapäeval rahva ühtsust võitluses koroonaviirusega, mitte ei jutlustanud „meie kaasteelistest“, kellel on raske midagi mõista.
Rikkuda Eesti Vabariigi aastapäeval iga kolmanda riigis elava inimese tuju – see on eriline anne, mis Kersti Kaljulaidi ei kaunista. Peab tunnistama, et euroopalike väärtustega, proua president, teie kõned ei ühti. Ja ka Eesti on loodud „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele“ – ning meie klassikud nagu Tammsaare ei külvanud vaenu, vaid vastupidi.