Eestis nagu ka kogu Euroopa Liidus on kaheksatunnine tööpäev. Kuid seoses interneti ja kaugtöö võimaluse tekkimisega avastab üha rohkem töötajaid, et tööandja vaatenurgast peavad nad olema kättesaadavad kogu aeg. Hommikul, õhtul, lõuna ajal, pidulauas, lastevanemate koosolekul ja isegi puhkusel olles. Telefoniga, e-posti kaudu, Skype’is, Messengeris ja Viberis. Kas see on normaalne või mitte?
“Arvan, et see on tööandja vale otsus – tülitada töötajat tööst vabal ajal. Töö on siiski... las nad seal lahendavadki oma probleeme. Inimene aga las puhkab vabal ajal.”
“Olen ilmselt väga vale inimene vastama, sest minu elukutse on kriisireguleerija, nii ma töötangi 24 tundi päevas.”
“Aga tore oleks, kui teie vaba, isiklik vaba aeg oleks teie isiklik vaba aeg?”
“Eks ikka. Ma arvan, et igal inimesel oleks selline asi normaalne, sest isiklik tähendab ka ju peret.”
“No see sõltub inimesest. Ta peab kohe selle küsimuse tööandjaga selgeks rääkima ja siis ütlema... Või kui tal on töötelefon, millele talle helistatakse, siis kui ta läheb puhkepäevale või puhkusele, siis ta lülitab selle välja. Või lihtsalt lepib selles kokku. Kui ta sellega nõus ei ole.”
On hea, kui saab kokku leppida. Aga kõik ju teavad, et tööandja soovide täitmisest loobumine võib halvasti lõppeda. Tööandjaid on mitmesuguseid: üks nõustub, teine aga võtab kätte ja laseb töölt lahti. Ja mine tõesta siis, et sa pole kaamel.
Seepärast Euroopa Parlament otsustaski: Euroopa Liit vajab seadust, mis annab töötajale õiguse välja lülituda – right to disconnect. Kui tööiseloom seda lubab, mitte võtta töövälisel ajal vastu töökõnesid, jätta reageerimata SMS-idele ja kirjadele.
Mõistliku majandussüsteemi korral on inimestel õigus puhkusele. Seda mõisteti ammu: esmakordselt viidi kaheksatunnine tööpäev töökodade töötajate jaoks sisse nelisada aastat tagasi Hispaanias kuninga käsul. Õigus mitte vastu võtta tööandja teateid seadustati esmakordselt Prantsusmaal – kõigest viis aastat tagasi. Ja Prantsusmaa on selles osas kogu Euroopas esimene.
Küsimuse tõstatamine Euroopa Liidu tasandil on Euroopa Parlamendi algatus. Mina olin teema variraportööriks ja seisin selle eest, et tekstis oleks nõue Euroopa Komisjonile töötada võimalikult kiiresti välja kriteeriumid, millega kaugtöö peab vastavuses olema.
Saata inimene koos mobiiltelefoniga koju, jättes seejuures osa bürookuludest tema kanda, jättes ta praktiliselt ilma võimalusest eraldada isiklikku ja tööelu ning nimetada seda kõike ilusa sõnaga „kodukontor“ on vähemalt imelik. Rääkides õigusest välja lülituda ei tohi kõrvale jätta ka õigust väärikalt tasustatud ühenduses olemisele.
Nädal aega tagasi, 20. jaanuaril, võttis parlament algatuse vastu. Eurokomissar Nicolas Schmit ütles, et Euroopa Komisjoni reaktsioon järgneb.
Ja parem oleks, sest edaspidi läheb olukord ainult halvemaks. Eriti neil, kes on kaugtööl: tavaliselt oli neid 5%, pandeemia ajal sai neid olema kuus korda rohkem ja iga neljas teeb ületunde – kusjuures enamasti tasuta.