Mitte kellelegi ei meeldi kaotust tunnistada. Kuid mõnikord tuleb seda teha. Möödunud nädalal näitas Euroopa Komisjon end väga halvast küljest seal, kus tema peale lootsid miljonid eurooplased – teiste hulgas ka mina ja paljud Eesti elanikud, olgugi, et mitte kõik.
„Kas Euroopa võiks aidata lahendada rahvusvähemuste probleeme? Kuidas te arvate?“
Šerali: „Võiks küll, jah. Kodakondsuseta isikuid, jah, siin Eestis. Et venekeelsed koolid alles jäetaks.“
Priit: „No millist abi Euroopa saab Brüsselist mingite otsustega anda...“
Oliver: „No kindlasti, jaa. Need inimesed ju elavad täpselt samamoodi Euroopa Liidu liikmesriikides. Loomulikult.“
Denis: „Ainult Euroopa saabki aidata! Euroopa Liidul on rohkem kogemust kui Eestil. Ainult Euroopa!“
Mina arvan samuti, et Euroopa peab aitama. Aga ei. Kui mäletate, ma olen mitu korda rääkinud Euroopa kodanikuinitsiatiivist Minority SafePack, mis kogus üle miljoni allkirja rahvusvähemuste kaitseks. Euroopa Komisjon püüdis kohe põõsasse pugeda, kuid korraldajad saavutasid Brüsselis läbi kohtu algatuse vastuvõtmise.
Detsembris hääletas selle poolt Euroopa Parlament. Tõsi, selle käigus algatus kastreeriti. Esialgu oli jutt nii kodakondsuseta isikutest kui vähemuskeelse hariduse kaitsmisest. Kuid parandus mittekodanike kohta kukutati läbi, koolide kohta aga on resolutsioonis põiklev jutt eimillestki. Aga midagi jäi alles ja see „midagi“ anti edasi Euroopa Komisjonile.
- jaanuaril Euroopa Komisjon vastas. Kahekümnel leheküljel, kuigi jätkunud oleks kahest sõnast: „Võta näpust!“ Eurovolinikud olid seisukohal, et algatuse üheksast ettepanekust ei vaja ükski mitte mingeid tegevusi. Kordan: mitte ükski.
Ma olen tulivihane – nagu ka Euroopa Rahvuste Föderaalliidu president Loránt Vincze, kes teatas, et Euroopa Komisjon pööras rahvusvähemustele selja. Mina väljenduksin karmimalt. Vincze, muide, kuulub ka ise vähemusse, ta on Rumeenia etniline ungarlane. Võib-olla on see üks läbikukkumise põhjustest – räägiti, otsekui tegutseks ta Viktor Orbáni huvides, keda Brüsselis ei armastata. Kui nii, siis langesid poliitiliste intriigide ohvriks 50 miljonit inimest – kõik Euroopa Liidu rahvusvähemused.
Kuid ma pelgan, et asi on milleski muus: Brüssel lihtsalt kardab. Rahvusvähemused – need ei ole mitte ainult venelased Eestis, need on ka baskid ja kataloonlased Hispaanias, türklased Saksamaal... See on tohutu kogus ebamugavaid probleeme, hõlpsam on pühkida need vaiba alla – ja unustada. No tõsi, eksisteerib Euroopa Liidu põhiõiguste harta tuntud artiklitega 21 ja 22: „Keelatud on igasugune diskrimineerimine“, sealhulgas „etnilise päritolu tõttu“, „Liit austab kultuurilist ja keelelist mitmekesisust“. Kuid need on sõnad, ei midagi rohkemat.
Euroopa Komisjon näitas Euroopa Parlamendile kätte tema koha ja samaaegselt tõmbas kriipsu peale kodanikualgatustele: mis mõtet on koguda miljon allkirja kogu Euroopa Liidust, kui need lastakse veega alla? Ütlen ausalt, mina midagi niisugust ei oodanud. Loomulikult eurosaadikud ei vaiki – mina ja paljud minu kolleegid, me kirjutasime protestikirja Ursula von der Leyenile. Ainult et kirjadest on vähe kasu. Tuleb tunnistada: lahing on kaotatud – rahvusvähemustel ei tasu Euroopa Komisjonilt abi oodata. Kuid lahing pole sõda. On selge, et tulevad ka uued lahingud. Aga praegu on lood nii.