Mul tuleb sageli kuulda klassikalist väidet, otsekui kui oleksime meie – see tähendab, poliitikud ikka – rahvast kaugele jäänud. Niisiis otsustasime muuta „Brüsseli päeviku“ formaati. Jaanuarikuu esimestel päevadel küsitlesid minu büroo töötajad tavalistelt möödujatelt, mida nad ootavad Euroopa Liidult uuel aastal:
„Mida ootan? Isiklikult? Toetust, sõprust ja tuge, ma ütleksin.“
„Justkui mitte midagi ei oota. Loota on vaja iseenda peale.“
„Mitte midagi.“ „Miks nii?“ „Sealt pole midagi... tulemas.“
„Mitte midagi, mingeid mõtteid pole üldse. Pidada see aasta vastu ja kõik.“ „Miks nii?“ „Sellepärast, et kahe tuhande kahekümnes aasta oli, teate isegi, milline, ja sellepärast, tõenäoliselt, on kõik juba niivõrd väsinud – tahaks sel aastal lihtsalt rahulikult elada... Elada rahulikult.“
Pilt on rõõmutu. Kuid, ma arvan, asi on nimelt selles, et kõik väsisid, muuhulgas väsisid ka uudiste lugemisest ja vaatamisest. Kuid uudised on olemas ja on ka, mida oodata Brüsselilt. Tänavu jätkub eelmise aasta kõige olulisem algatus: Euroopa Liidu muutumine majandusliidust sotsiaalmajanduslikuks liiduks. Ka Euroopa Komisjon tuli välja Euroopa alampalga ettepanekuga. Tõsi küll, hilinemisega ja mitte päris nii, nagu kavas oli, kuid algus on alati kõige raskem.
Pool aastat Euroopa Liidu tüüri juures seisnud sakslased on tublid. Nende juhtimisel taltsutas Euroopa Liit elegantselt Ungari ja Poola, kes olid otsustanud kõiki šantažeerida. Nende juhtimisel saavutasime viimasel hetkel kokkuleppe brittidega, hoides ära katastroofi, milleks oleks olnud Brexit ilma kokkuleppeta. Paraku ei möödunud Brexit täiesti kahjutult. Suurbritannia lahkus Erasmus+ programmist ja meie tudengid ei saa enam õppida Londonis, Cambridge'is, Oxfordis. Kuid mul on tunne, et niisugune olukord ei kesta kaua.
Unustada ei või ka Nord Stream 2, mida vaatamata kõigile takistustele ehitatakse – ja suhteid Venemaaga, mis päris külma sõjani ei läinud.
Ja on üks tähtis detail, mille osas ma olen päri Vivikaga...
„Mulle tundub, et kui me poleks astunud Euroopa Liitu, siis me ei oleks toime tulnud. Ikkagi, kui me oleme koos, siis... Koos me saame niikuinii hakkama.“
Ma arvan samuti, et kui Eesti poleks astunud Euroopa Liitu, siis üksinda ei oleks me praegu toime tulnud. Vaktsiini me oleksime suutnud osta – kui mitte Pfizerilt, siis Venemaalt. Kuid me oleksime selle saanud hiljem – ja võtmesõnaks on siin „oleksime“. Ilme Euroopa Liiduta me oleksime vaesemad – kõigi nende aastate jooksul on Brüssel andnud meile raha tagasi rohkem, kui me ise euroeelarvesse maksame. Ilma Euroopa Liiduta ei oleks kriisi haripunktis meile keegi selleks vahendeid eraldanud, et meie ettevõtlus lõplikult ei sureks. Euroopa taastamise programmis osalemisest ei tasu rääkidagi. Nüüd oleme veel ka finantsilise vaktsiini järjekorras, mis peab terveks ravima maailmajao majanduse, muutes selle ökoloogilisemaks, tehnoloogilisemaks – ja sotsiaalsemaks.
Ja veel midagi – vähemuste õigused. Euroopa Komisjon vaieldamatult saab teha ja peab tegema rohkem, sealhulgas ka kodakondsuseta isikute probleemi lahendamiseks. Kuid kõik oleks võinud olla hullem – aga ei lähe hullemaks ja seda just nimelt tänu Euroopa Liidule. Juba ainuüksi Brüsseli vari sunnib meie natsionaliste tegutsema ettevaatlikumalt – või üldse vaikima.
Üldiselt, mulle tundub, et meil on optimismiks alust.