Tahaksin teid rõõmustada, kuid ei ole võimalik. Pandeemia taustal areneb Euroopa Liidus tõeline põnevik šantaaži ja pantvangide võtmisega. Pantvangis on ei rohkem ega vähem kui 440 miljonit inimest. Kõik Euroopa Liidu elanikud. Kurjaks kangelaseks pole seekord vahelduse mõttes mitte islamiterroristid, vaid vastupidi, kristlike väärtuste eest võitlevad inimesed: Ungari ja Poola valitsused. Kahju, et nad käituvad kuidagi ebakristlikult.
Pantvangid ja šantaaž – see pole liialdus. Ungari ja Poola blokeerisid nii seitsmeaastase euroeelarve kui Euroopa Liidu taastusfondi. See on triljon kaheksasada miljardit eurot, mille me osaliselt laename, et pandeemiajärgselt majandus taaskäivitada. Nii nagu ükski riik ei saa elada ilma eelarveta, ei saa seda ka Euroopa Liit. Taastusfond on eurooplastele eluliselt vajalik. Kuid Ungari ja Poola ajasid sõrad vastu.
Miks? Sellepärast, et Europarlament ja Euroopa Komisjon leppisid kokku niisuguste riikide rahalises trahvimises, kes rikuvad euroopalikke põhimõtteid. Jutt pole isegi mitte inimõigustest, vaid õigusriigi põhimõttest. Ja sedagi üksnes olukorras, kus löögi all on Euroopa Liidu finantshuvid. Poola koos Ungariga on kogu aja kinnitanud, et nemad ei riku midagi ja neil pole midagi karta. Kui aga Brüssel seadis sisse trahvimehhanismi, siis hakkasid need riigid šantažeerima: kui te seda kohe ei tühista, siis ei saa teil olema mitte mingit euroeelarvet. Arusaadav?
See kõik võiks olla naljakas, kui poleks sedavõrd kurb. Kui Poola protestib euroraha vastu, siis teeb see välja umbes sama, nagu mesilased protestiksid mee vastu – poolakatele on antud rohkem kui teistele. Kuid üks asi on rahvas ja hoopis teine asi valitsus, mis püüab juba viiendat aastat Poola kohtuid sõltumatusest ilma jätta, muuta nad täielikult võimude poolt kontrollitavaks ja muuta rahulolematutega arvete õiendamise tööriistaks. Viktor Orbán sätestas Ungaris samuti drakoonilise korra: kui te teda ei kummarda, siis võite Euroopa Liidu fondide vahendid unustada ja mitte mingid Euroopa kohtute otsused ei aita teid.
Budapest ja Varssavi on nagu inimesed, kes soovivad ühtaegu olla härrasmeeste klubi liikmed ja samas käituda nagu matsid. Tantsida laual, nuusata laudlinasse. Ja mitte keegi ei tohi neid nende arvates klubist välja visata.
Kusjuures need pseudohärrasmehed ise veenavad oma valijaid, justkui tahaks kohutav Euroopa Liit peale suruda pagulaste masse ja gay-abielusid. See on vale. Ma kordan, jutt on hoopis proosalisematest asjadest nagu näiteks kohtusüsteemi sõltumatus. Selle tunnistamine ei kõlaks aga hoopiski niisama põnevalt. Poola peaminister juba süüdistas kõiges „Euroopa oligarhiat“, võrreldes seda Poola kommunistlike madudega.
Juriidiliselt pole võimalik Poolast ja Ungarist mööda minna. Me kõik oleme pantvangis. Kui väljapääsu ei leita, siis Eesti ei saa Euroopa Liidu taastamisfondist pooltteist miljardit eurot. Me ei panusta haiglate ehitamisse, töötajate ümberõpetamisse, keskmise ega väikeettevõtluse toetamisse, mis pandeemia tõttu esmajärjekorras hätta jääb, samuti mitte ökoloogiasse ega digitaalsetesse lahendustesse. Me ei saa ka kolmesada neljakümmet miljonit õiglase ülemineku fondist paljukannatanud Ida-Virumaa jaoks.
Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et Euroopa Liit on jõudnud punkti, kust endisel viisil edasi liikuda ei saa. Kuidas tulevad sellega toime Saksamaa, Prantsusmaa ja teised – elame-näeme. Ma arvan, et muutused saavad olema suured – ja ootamatud.