Mart Helme ei ole enam siseminister. Ühed ütlevad, et nii ongi õige. Teised on nördinud: võtsidki mehe ametist maha sellepärast, et ta tõtt rääkis! Seda, et USAs võltsiti valimistulemusi, ja kõike muud ka.
Minu tunded on kahetised. Pole mingi saladus, et Helme vastu ma erilist sümpaatiat ei tunne. Ütleme nii, et mind hämmastas ametlik reaktsioon. See tähendab, et kui juttu on venelastest, mustanahalistest, gay’dest, siis võib selle peale küll pahandada, aga mis teha – meil on sõnavabadus. Siis aga, kui Mart Helme võttis samas vaimus sõna Ameerika kohta, oli järsku kõik – maailma lõpp. President kutsub kiiresti kokku riigikaitse nõukogu! Rünnati meie peamist liitlast! Eesti julgeolek on ohtu seatud!
Ma olen seekord isegi nõus välisminister Reinsaluga: Ameerika saab ise oma asjadega hakkama, meie poliitikute ülesanne on vastutada selle eest, mis siin toimub. Kuid millegipärast meenub see Reinsalule ainult siis, kui jutt on Ameerikast. Kui aga kõneldakse Venemaast, siis teeb ta ise täpselt sama. Guugeldasin siin uudiste pealkirju, kus on juttu sellest, et Reinsalu nõuab Venemaalt riigi põhiseaduse järgimist, mõistab hukka Venemaa ajaloovõltsimise püüded, hoiatab „ettearvamatu Venemaa“ käitumise eest jne.
Riigi tegevus peab olema loogiline. Kui tahame iga hinna eest tõde ja õigust taga ajada, siis ütleme oma eriti väärtusliku seisukoha välja kõigi ja igaühe suhtes – ja pole põhjust Helmet hukka mõista. Kui me aga mõistame hukka Helme, siis parem rahuneme maha ka riigi suhtes, mis erinevalt USAst on meil tõepoolest külje all – ja millega suhete rikkumine tähendab tõepoolest Eesti julgeoleku ohtu seadmist.
Kui oleme julged, siis olgu meil julgust kõigile tõde näkku öelda. Ainult et mulle ei tule meelde, et meie president oleks midagi öelnud sellele samale Trumpile, kui too 2018. aasta novembris tema ning Läti ja Leedu riigijuhtidega kohtudes Baltimaad Balkanimaadega segamini ajas – ja süüdistas meid kõiki Jugoslaavia lagunemises. Tookord me justkui sattusime hoopis segadusse või lõime araks. Ikkagi peamine liitlane.
Aga ma kordan, mu tunded on kahetised. Kahjuks ma kuulasin seda Helme raadiosaadet – ja pillasin jahmatusest noa supi sisse, mida parasjagu keetsin. Mart Helme rääkis sellest, et nägi enne USA valimisi und: justkui oleks Trump kõndinud mööda heinamaad, see aga oleks kaetud vere ja sisikondadega. Ja siis Helme mõistis: Trump võidab!..
Hirmus pole mitte niivõrd Ameerika kui sellise kritiseerimine – hirmus on see, kui siseminister räägib täie tõsidusega oma unenägudest soolikate ja Trumpiga. Just see hullumeelsus annab tagasilöögi kõigile – ministritele, diplomaatidele, eurosaadikutele. Euroopa Liidus ei ole millegipärast tavapärane, et poliitikud kõneleksid oma unenägudest. Üks kärnane lammas võib rikkuda kogu karja, ühe ministri vastutusvõimetus aga heidab siin, Brüsselis, kogu riigi reputatsioonile varju. „Kas Teil päriselt valiti selline poliitik? Teie aga, tundub, tahtsite olla siin Europarlamendis mingi sotsiaalküsimuse raportöör? Noh, teate, meil on siin pikk järjekord.”
Aga muus osas – ei, NATOst ega Euroopa Liidust Eestit sellepärast välja ei visata. Kuid me ju soovime, et Euroopa võtaks meid tõsiselt. Selle jaoks on aga vaja põhimõttekindlust – no ja loomulikult ka seda, et eetris jama ei aetaks.