Salvestan seda „Brüsseli päevikut“ Belgias lockdown’i tingimustes. Olukord koroonaviirusega on siin kümme korda hullem kui Eestis, kõik on väsinud, aga pandeemial pole näha otsa ega äärt. Aga mõistagi peamised uudised täna ei räägi pandeemiast, vaid hoopis USA presidendi valimistest. Brüssel jälgib neid pingsa tähelepanuga, sest USA-st, tahad sa seda või mitte, sõltub liigagi palju nii Euroopa Liidus kui kogu maailmas.
Hetkel, kui ma seda salvestan – kell pool üks Eesti aja järgi – pole veel teada, kes selles titaanide võitluses võidab. Vaevalt me seda ka paari päeva jooksul teada saame – häälte lugemine venib koroonaviiruse tõttu ilmselgelt. Ja maailm on kogu selle aja ärevil. Trump või Biden? Biden või Trump? Nagu vanas multifilmis „Pif-Paf Oi-Oi-Oi“, kui keegi mäletab.
Olen juba tõdenud, et Euroopa Liidu ja USA huvid jäävad vältimatult vastandlikeks nii Trumpi kui Bideni puhul. Kas või juba seesama Nord Stream 2 ei meeldi neist kummalegi – aga Saksamaale see meeldib, nad ei soovi Ameerika vedelgaasi osta. Ja siiski loodab – või lootis – Euroopa Liit peamiselt Joe Bideni võidule.
Biden on Euroopale kuidagi lähedasem: ta pole unustanud oma Iiri päritolu, käib ajaloolist kodumaad külastamas. Trumpil on Euroopas parimal juhul üksnes äri – golfiväljak sealsamas Iirimaal. Trumpi ajalooline kodumaa on Saksamaa, täpsemalt Baieri, kus sündis tema vanaisa Friedrich Trump. Kuid just nimelt Saksamaa on Trumpi silmis üheväärne Iraani ja Hiinaga: tema väitel tahavad need riigid teda hävitada. No ei armasta Trump Euroopat, üldse mitte.
Ega Euroopagi teda armasta. Trump läks ju meiega tülli. Kes rikkus Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimised? Kes vedas alt kõiki, taandudes Pariisi kliimakokkuleppest? Kes nurjas Iraani tehingu? Kes ähvardas Euroopat kaubandussõdadega – ja pidas neid kõige sündsusetumal viisil? Kes ütles, et Venemaa, Hiina ja Euroopa on Ameerika vaenlased? Eks ikka Donald Trump isiklikult. Tekib küsimus, mille eest me peaksime teda armastama.
Sellepärast lubaski Saksamaa välisminister Heiko Maas juhul, kui valitakse Biden, pakkuda Valgele majale uut Atlandi-ülest kurssi. Lihtsalt sellepärast, et ära on tüüdanud. Euroopal on Trumpist kõrini, tegeleda veel neli aastat sellesama tsirkusega ei taha mitte keegi.
Seevastu, ütlevad Trumpi pooldajad, pole ta valla päästnud mitte ühtegi sõda – aga Biden toetas nii NATO laienemist itta kui USA interventsiooni endisesse Jugoslaaviasse, kui sõda Iraagis ja – asepresidendina – sissetungi Liibüasse.
Sellele pole peaaegu midagi vastu väita. Kui ehk ainult tõsiasju, et Trumpi ajal tappis USA kindralmajor Soleymānī, alustades seeläbi peaaegu sõda Iraaniga; Trumpi ajal mängis USA riskantset mängu Põhja-Koreaga, mis on, muide, tuumariik; Trumpi ajal viis Ameerika saatkonna üle Jeruusalemma, muutes olukorra Lähis-Idas keerulisemaks. Mis aga peamine, Trumpi ajal muutus rahutuks ka Ameerika ise. Trump nagu mängiks bensiinijaamas tikkudega – seni, Jumal tänatud, pole midagi plahvatanud, oleks aga hea tal need tikud juba käest võtta.
Seda saab aga teha üksnes Ameerika rahvas. Küsimus on, kas ta tahab seda teha. Ja kas Biden ka tegelikult on parem kui Trump?