Silmade sulgemine Türgi, täpsemalt selle presidendi Erdoğani ambitsioonide ees oleks suur viga.
Internetis naljatatakse nukralt, et ajakirjanduses on praegu kahte tüüpi uudiseid: „koroonaviirus“ ja „vaat just see meil veel puudus“. Ajal, mil Euroopa Liit võitleb pandeemiaga, käib meil siinsamas külje all sõda, mis muudab jõudude tasakaalu kogu kontinendil. Mägi-Karabahhi konflikt üksnes tundub lokaalne – esiteks, kõik alles algab, teiseks aga – see on veel üks lüli väga palju halba ennustavas ahelas.
Külmutatud konfliktid, mille juured on minevikus, niisama lihtsalt ei vaibu. Võib vaadata tagasi 1990. aastate algusesse, mil asutati Mägi-Karabahhi vabariik. Võib minna tagasi Armeenia-Aserbaidžaani sõjani aastail 1918–1920 – tookord lõpetas verevalamise Karabahhis alles Punaarmee pärast Aserbaidžaanis ja Armeenias nõukogude võimu kehtestamist. Kuid ka see sõda oli vaid nende sündmuste järelkaja, mida armeenlased nimetavad Suureks Kuriteoks, aga mida Türgi pole tunnistanud seniajani. Armeenia genotsiidi käigus, mille algatas 1915. aastal Osmanite riik, tapeti tagasihoidlike hinnangute koheselt miljon inimest – ja see, ma rõhutan, toimus kaua aega enne Holokausti.
Kas on tarvis minna kaugemale ajaloo sügavustesse, nagu seda teeb Armeenia peaminister Pašinjan, ja öelda, et kui Türgit ei peatata Karabahhis, siis ründavad tema väed varsti Viini, nii nagu see toimus 350 ja 500 aastat tagasi? Ma pole selles kindel – ega taha muutuda samasuguseks nagu need, kes räägivad islamistliku ja kristliku tsivilisatsiooni lahingust. Kuid mulle tundub, et silmade sulgemine Türgi, täpsemalt selle presidendi Erdoğani ambitsioonide ees oleks suur viga.
Erdoğan ei ole islamist, ta on osmanist. Samuti nagu Trump unistab Ameerika endise võimsuse taastamisest, kibeleb ka Erdoğan hukkunud impeeriumi kuulsust taastama. Just nagu USA, nii soovib ka Türgi saada sandarmiks – kui mitte kogu maailmas, siis vähemalt ümbruskonnas. Erdoğan sekkub kodusõdadesse Süürias ja Liibüas. Püüab hõivata gaasimaardlaid Vahemeres, ähvardades sõjalaevadega Kreekat ja Küprost. Mägi-Karabahh on samast sarjast: peaaegu keegi ei kahtle, et Aserbaidžaani kaudu tegutseb just nimelt Türgi. Nende riikide tugevat ühtsust väljendavad ilmekalt Heydər Əliyevi sõnad: „Üks rahvas – kaks riiki.“
Pelgan, et armeenlased on Türgi jaoks samasuguseks pinnuks silmas nagu kurdid. Siin on tegemist nii geopoliitikaga kui ka – paljude jaoks – ammustest aegadest pärit, natsionalismiga segunenud vihkamisega. Karabahhi vastu tarvitatavad argumendid ei ole loogilised. Jah, see asub Aserbaidžaani territooriumil – kuid ka Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida pole tunnustanud mitte keegi peale Türgi, asub teise riigi territooriumil. Mis ei ole takistanud seda vabariiki de facto juba peaaegu pool sajandit kestmast.
Kui Erdoğan on ilmselgelt otsustanud Karabahhiga lõpuni minna – ja teda ei peata keegi. Ei Venemaa, kellega Türgi kord raevutseb, kord sõbrustab – ja kust Türgi ostab relvi. Ei Euroopa Liit, millel polnud ka rahulikel aegadel regioonis erilist mõju, nüüd aga maksame Erdoğanile koguni pagulaste hoidmise eest. Ei USA, mis Trumpi juhtimisel on ilmselgelt kaotanud huvi regionaalseid konflikte leevendada seda enam, et nii Saksamaa, Prantsusmaa kui Eesti on Türgi liitlased NATOs.
Kardan, et Mägi-Karabahh annab endast Euroopale veel märku. Ja tõepoolest – „just see meil veel puudus“.