“Yana Toomi Brüsseli päevik”: vihakõne ja karistus

25/09/2020

Teiega on taas "Yana Toomi Brüsseli päevik". Vabandage, sel nädalal tehnilistel põhjustel eestikeelset videot ei ilmu.

Neil päevil teatas raadios Martin Helme, meie rahandusminister ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees, et Eesti sai ülimalt ebameeldiva teate. Meie suhtes on algatatud rikkumismenetluse, kuna me ei suhtu piisavalt rangelt vihakõne tõkestamisse. Helme laulis kui ööbik: see on ju tsensuur! Mida ometi, kas siis migrantide, geide või kelle iganes kohta veel ei või enam sõnagi öelda? No kes on need „keegi veel“, on hästi teada – kohalikud venelased. Lõpetuseks lubas Helme kaitsta n.ö sõnavabadust: „Kompromissi kohta ei tule. Tehku trahvi ja tehku, mis tahavad. Ühel hetkel tekib küsimus sellest, kas meil on soovi sellises liidus edasi olla, kus meil ei ole ei vabadust, iseseisvust ega anta asu.“ Tsitaadi lõpp.

Mis tõsi, see tõsi: kui riik otsustas, et vaenu õhutamine on sõnavabadus, siis Brüssel teda rahule ei jäta. Euroopa Liit loodi selleks, et Euroopas poleks sõdu, aga viimase sõja korraldasid siin just nimelt need, kes uskusid oma pühasse õigusesse seda õhutada. Natsistid alustasid vihakõnest – juutide, vasakpoolsete ja geide vastu, muide – ja lõpetasid krematooriumidega.

Kuid Eestis on vihakõne lubatud. Meenutagem meie oraatorite näidisütlusi. Mart Helme – Martini isa – võrdles Eesti venelasi „Kremli loodud vähkkasvajaga“. Urmas Reitelmann, praegu samuti EKREst, kirjutas „300 000 parasiteeruvast tiblast“ – need pidid olema kohalikud venelased – ja „inimrämpsust, mugavusprussakatest“ – mõeldes nende all pagulasi. Näiteid on oluliselt rohkem, kuid piisab nendestki.

Ei Helmet ega Reitelmanni võetud vastutusele. Paragrahv meil selleks on, number 151, kuid karistada saab selle järgi üksnes siis, kui on tekkinud oht või põhjustatud kahju elule, tervisele, omandile. Sellest aga, et teid nimetatakse ajakirjanduses vähkkasvajaks, te ei haigestu ega sure. Ja kui ka kõigile seintele kirjutada „peksa tiblasid, päästa Eesti“, siis pole seos selle üleskutse ja tegelike rünnakute vahel tõestatav.

Euroopa Liit soovib sellise korralageduse lõpetada. Mida siis Martin Helme õigupoolest kardab? Mis juhtuks, kui tema isa ja Urmas Reitelmann oleksid sakslased või prantslased? Aga vaat mis. Saksamaal ähvardab solvamise eest, mis riivab inimrühma väärikust, korralik trahv või kuni viis aastat vanglat. 2016. aastal trahviti Lutz Bachmanni paremradikaalsest liikumisest Pegida peaaegu 10 000 euroga selle eest, et ta nimetas sotsiaalmeedias pagulasi "kariloomadeks“, "sitakottideks“ ja "roojasteks“. Täpselt nagu Reitelmann.

Sama lugu on Prantsusmaal: trahv kuni 45 tuhat ja kuni aasta vanglat avalike üleskutsete eest diskrimineerimisele ja teotamisele, kaks korda vähem – solvamise eest. Seal mõisteti kohut ka filmitähe Brigitte Bardot’ üle – veebileheküljel avaldatud sõnade eest, et „moslemid hävitavad meie maad, surudes meile oma kombeid peale“, ja samalaadsete kommentaaride eest: esimene trahv oli 4500 eurot, seejärel 5000, lõpuks 15 000.

See tähendab, et kui solvad inimesi, õhutad vihkamist, saad naudingut, teenid valimiseelseid plusspunkte samasuguselt publikult nagu sa ise, siis maksa. Siis jääb ka „parasiit-tibladest“ kõneleda soovijaid vähemaks. Ja seda ei nimetata mitte tsensuuriks, vaid tsivilisatsiooniks.

Euroopale ei meeldi vihkamine – ja ma arvan, et nii ongi õige.