Rootsi majanduse päästmine on müüt.
Maikuus keelas Eesti lennud seitsmesse riiki, kus on suur koroonaviirusesse nakatumise oht. Nende hulgas on ka Rootsi, mille erilist strateegiat pandeemiaga toimetulekul imetlesid ja imetlevad paljud. Juba märtsis oldi Rootsis seisukohal, et keelata ega sulgeda pole suurt midagi tarvis. Parem lasta tekkida karjaimmuunsusel ja majandus jääb ka terveks.
Tagajärjeks on sajad, kui mitte tuhanded surmad, mida oleks saanud vältida. Esmaspäeval oli miljoni rootslase kohta 399 Covid-19 surma. Kui hakata võrdlema, siis jah, seda on tõepoolest vähem kui riikides, kus olukord on sootuks halb: Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Belgias. Ainult et Rootsit ei tuleks võrrelda mitte nende, vaid rikaste põhjanaabritega. Niisuguse võrdluse puhul on erilise strateegia tulemus ilmselge: Taanis on surmasid neli korda vähem, Norras kaheksa korda, Soomes seitse. Baltimaadega ei tasu võrdlema hakatagi.
Rootslaste kaitsjad kinnitavad: aga selle eest päästsid nad majanduse! Tsitaat Eho Moskvõ blogist: "Rootslastel ja valgevenelastel on kõik avatud, kõik töötab, meil on kõik peatatud ja laguneb, aga haigestunute arv on ligikaudu ühesugune."
Surmadest hoidub see blogijast härrasmees kõnelemast. Kuid ta eksib ka majanduse osas. "Kõik on avatud" ei tähenda veel, et "kõik töötab nagu tavaliselt". Kui riigis on metsik suremus, aga teil on peres eakad vanemad, astmaatikud, nõrgenenud immuunsüsteemiga lapsed, siis mõtlete enne sada korda järele, kui otsustate sõita metrooga või minna poodi. "Ostjaid pole," kurdavad Rootsi ärimehed, "kõik istuvad kodus." Ega ole ka midagi imestada.
Rootsi keskpanga prognoosi kohaselt saab riigi majanduslangus sel aastal olema 7–10%, tööpuudus aga 9–10%. Peaaegu samasuguse prognoosi andis Euroopa Komisjon kogu Euroopa Liidu jaoks. Pole välistatud, et Rootsis saab olema keskmisest hullem. Küsimus pole üksnes sisenõudluse vähenemises. On üks tegur, mille rootslased suutsid kahe silma vahele jätta: nad ekspordivad ja impordivad üle 40% kaupadest ja teenustest. Kui teistes maades on majanduslangus, siis saabub see ka Rootsi, olgu restoranid pealegi kas või ööpäev läbi avatud. Kui kõikjal suureneb töötus, siis suureneb see ka Rootsis: ekspordi heaks töötab 15% Rootsi tööjõust. Kui Hollywoodis ei tehta uusi filme, pole kinodes midagi vaadata. Kui lennata pole kuhugi, kannavad lennukompaniid kahjumit. Ja kui tänavale minek on seotud haiguse ja surma riskiga, siis muutub majanduslik käitumine loomulikult samuti nagu kõikjal mujalgi.
Majanduse päästmine on müüt: rootslastel ei õnnestunud majandust päästa. Müüdiks osutus ka karjaimmuunsus: aprilli lõpuks oli antikehi vähem kui 8% Stockholmi elanikest. Kõige õudsem ongi see, et tuhanded surmad olid lisaks kõigele ka mõttetud.
Aprillikuus püüdsid kaks tuhat Rootsi eksperti niisuguse olukorra teket vältida, kuid see ei õnnestunud. Kõik oli ettearvatav: imesid ei juhtu, viirus on viirus, loogika kehtib endiselt. Rootsi majandus oleks kannatanud nii või teisiti, küsimus oli üksnes surmade arvus. Eesti, nagu peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid, valis optimaalse tee. Loodan, et me säilitame kaine mõistuse ka edaspidi.