“Yana Toomi Brüsseli päevik”: äpp koroonaviiruse vastu

22/04/2020

Kas ikoon nutitelefoni ekraanil aitab võidelda epideemia vastu?

Ilm on tänaval juba kevadine, kuid epideemia jätkub. Koroonaviirus pole kuhugi kadunud – ja lähitulevikus ei kaogi. Peamine, et epideemia ei pääseks uuesti pidurdamatult valla, kui rangeid meetmeid leevendatakse. Kõik mõtlevad, mida teha, et seda ei juhtuks. Ettepanekuid on mitmesuguseid: antikehatestid, „immuunpassid“ ja nii edasi.

Nelikümmend riiki loodab mobiilirakendustele. Nutitelefonid annavad meile unikaalse võimaluse – miks seda mitte kasutada? Iisraelis on juba kasutuses rakendus HaMagen, Leedus – Karantinas. Eesti seni kaalub ja valib. Rakenduste välja töötamist koordineerib Euroopa Komisjon, et ei tekiks kiusatust viirusega võitlemise ettekäändel totaalset jälitustegevust korraldada.

Rakenduse tööpõhimõte on lihtne. Nutitelefonides on Bluetooth tehnoloogia, mis võimaldab andmeedastust üle lühikeste vahemaade. Lihtsamalt öeldes, teie nutitelefon teab, millised teised nutitelefonid teist mõne meetri kaugusel olid. Rakendus saab sellele teabele ligipääsu. Kui teil – hoidku Jumal – leitakse koroonaviirus, siis antakse teile kood, mis sisestatakse rakendusse. Ja see teavitab neid, kes teie kõrval olid – pole tähtis, kas transpordis, tööl või jalutuskäigul – võimalikust ohust. Inimesed saavad end testida, isoleeruda, katkestada nakatumiste ahela.

Minul on selle mõttega seoses palju küsimusi. Ütleme, kaugeltki mitte kõigil pole nutitelefone, eriti riskigrupis – inimestel, kes on üle 60 aasta vanad. Tõsi, osa versioone võimaldab registreerida sugulasi, kes tehnikat ei kasuta. Eksperdid räägivad, et piisab, kui kaasata 50 kuni 80% nutitelefonidest. Kui rakenduse kasutamine on vabatahtlik, siis on risk, et kaasatakse vaid ehk 20 protsenti – ja süsteem ei hakka tööle. Kasutama sundimine poleks aga Euroopa Liidu põhimõtetega kooskõlas.

Niisuguses olukorras saab rakendus toimima hakata üksnes kahel tingimusel: kui on küllaldaselt usaldust ja vastutustundlikku teadlikkust.

Esiteks me peame rakendust usaldama ja teadma, et see pole mitte Suure Venna tööriist, mis, nagu Orwellil, sind jälgib – kus sa olid, millal keda kallistasid, mida põdesid. Rakendus peab olema detsentraliseeritud ning jagama teavet maailmaga üksnes siis, kui inimene haigestus, ja isegi siis anonüümselt. Rakendus peab olema ka avatud lähtekoodiga, et spetsialistid saaksid kontrollida, kas kõik on puhas ja kaitstud, et seda ei saaks häkkida.

Teiseks, me peame mõtlema mitte ainult enda ja oma perekonna, vaid ka teiste inimeste peale. Kui me ei pea tänaval kinni lihtlabasest kahemeetrisest distantsist, siis ei aita meid mingisugune tehnika. Kui aga rakendus teatab mulle, et ma suhtlesin haigestunud inimesega, siis pean hoolimata sellest, et mul pole mingisuguseid sümptomeid, laskma teha koroonaviiruse testi.

See, et teade nutitelefonis peab andma õiguse tasuta testimiseks, on eraldi tingimus. Samas, ei midagi ületamatut, kui riik võtab vastu otsuse, siis nii saabki olema. Programmi usaldama hakata ja selle soovituste kohaselt käituda, kui põhjust just nagu veel polekski, on keerulisem.

Ilma usalduse ja teadlikult vastutustundliku käitumiseta jääb rakendus aga vaid ikooniks nutitelefoni ekraanil, mis loob üksnes turvalisuse illusiooni.

Ärge haigeks jääge. Kõike head teile.