"Yana Toomi Brüsseli päevik": Euroopa taastamise plaan ning EL kui ühtne riik.
Ma ei hakka uudiseid ümber jutustama või veenma kedagi kahemeetrist distantsi hoidma. See kõik on tähtis, kuid mina räägin muust. Praegu küsitakse minult kõige sagedamini: „Mida teie teete, et midagi muuta?“ – ja: „Mida üldse teha?“
Vastus esimesele küsimusele: ma töötan. Europarlament ei kogune Brüsselis, töö on üle viidud internetti: istungid, fraktsioonide ja komisjonide koosolekud, just seesama rutiin, milles sünnivad olulised otsused. Mõistagi oleme keskendunud koroonaviiruse epideemiale ja selle tagajärgedele.
Europarlament ja Euroopa komisjon töötavad välja Euroopa taastamise plaani – et säilitada töökohti, ettevõtlust, tervishoidu. On selge, et me vaatame üle Euroopa kogu seitsme aasta eelarve. Veel on selge, et me võtame nii või teisiti laenu – seda teevad kõik. Võib ära tuua arvud – kuid ma mõistan, et nende jaoks, kes kaotavad töö, tundub see hetkel veel vähe lootustandev.
Probleem on selles, et seni ei tea keegi, mida on vaja teha. Üldse mitte keegi. Kõik maailma valitsused reageerivad juhtunule reaalajas. Lahing jätkub ja me ei tea, millised saavad olema meie kaotused. Võib ennast lohutada sellega, et Euroopa Liit oli epideemiaks valmis veidi paremini kui Ameerika, kuid see ei kehti kõigi Euroopa Liidu riikide kohta – ega vabanda meie vigu. Küll aga kehtib see Eesti kohta — ega asjata nii mõnigi ei kadesta väikest Eestit.
Seejuures saab üha selgemaks, mida tuleb teha siis, kui viirus taandub. Majandust taastada oleks kergem, kui Euroopa Liit oleks ühtne, tsentraliseeritud riik. Mõelge: meil oleksid ühesugused sotsiaalsed standardid. Sealhulgas minimumlpalk ja töötutoetused. Ühtsed tervishoiustandardid.
Keegi ei saaks sulgeda piire ega võtta endale teiste juurde teel olevat maskide laadungit. Ja maskid jagataks vastavalt regioonide vajadustele, mitte põhimõttel „kes ees, see mees“.
Üks näide: kolmapäevast alates jagatakse Austrias maske supermarketite sissepääsu juures, et nakatumisriski vähendada. Me võiksime teha sama, kuid me viivitame. Kui Euroopa Liit oleks ühtne, siis me ei viivitaks.
Eesti ei oleks küsimuse ees, mida teha Rootsi pankadega, et need tuleksid võlglastele vastu – kõik pangad alluksid ühtsele regulatsioonile. Meil oleks ühtne maksusüsteem. Ja nii edasi, ja nii edasi.
Inimese, töötaja, ettevõtja vabadus saab tegelikkuseks üksnes niisuguses ühiskonnas, kus kehtivad reeglid ja seadused. Ühine turg on hea, kuid me näeme, et see lahendaks probleeme oluliselt paremini, kui sotsiaalpoliitika oleks ühtne.
Jah, Euroopa on praegu haaratud ka eraldihoidumise viirusest. Aga vaktsiin selle vastu on ammu teada. Selge, et täna võib ühtsusest vaid unistada. Aga millal sellest veel mõelda, kui mitte praegu?
Katastroofi olemus ise tõukab meid uuenduste poole. Kui Euroopa Liit laguneb, milleks muutub siis Euroopa? Käputäieks riikideks, mis on põhiosas sunnitud alluma võõrastele reeglitele. Eesti staatust selles uues heas ilmas ei taha isegi ette kujutada.
Kuni käib lahing, võetakse otsused vastu operatiivselt. Kuid lahing lõpeb. Ja ma loodan, et me väljume sellest targemana, kui olime enne.
Olge terve. Kohtume nädala pärast.