"Yana Toomi Brüsseli päevik": tähelepanu all on inimõigused ja solidaarsus koroonaviiruse ajastul.
Maailm liigub täieliku karantiini poole. Juba annab alla Suurbritannia, samuti USA ja Venemaa. Rangete piirangute kehtestamine Eestis on päevade küsimus.
Me teame, et koroonaviirus tapab keskmiselt palju sagedamini kui tavaline gripp. Vanemaealiste, vaeste ja haigete olukord on märkimisväärselt halvem. Seepärast ei saa keegi meist enda kaitstuna tunda – sageli saame me oma vaevusest teada alles siis, kui on juba hilja.
Sellest tulenevadki pretsedenditult ranged meetmed. Igasugused. Hiina Punane Rist on seisukohal, et isegi Itaalias pole need epideemia peatamiseks veel piisavalt ranged. Hiinas oli kõik lihtne ja hirmus: politsei tungis kodudesse, mõõtis temperatuuri ja kui inimesel oli palavik, viis kogu perekonna haiglasse. Vägivaldselt, arvestamata karjete või pisaratega. Inimõigused ei huvitanud mitte kedagi. Mida teeksid hiinlased nendega meist, kes praegu koosviibimisi korraldavad, on hirmus isegi mõelda.
Aga kui seesama Itaalia kaotab ühe elu iga kahe minuti tagant, jäävad inimõigused tagaplaanile. Nagu ütles Kreeka peaminister: „Ma ei luba kergemeelsel vähemusel seada ohtu enamuse ohutust.“
Kreeka viis täieliku karantiini sisse esmaspäevast alates: väljuda võib ainult tööle, poodi ja arsti juurde minekuks või koera jalutamiseks või tervisejooksuks – ja mitte rohkem kui kahekesi. Seejuures oli Kreekas välja selgitatud haigete protsent neli korda väiksem kui meil. Viiruse levikutempo on selline, et piirangud on meie ainsaks lootuseks. Itaalias tänu nendele meetmetele surmade arv juba väheneb.
Selleks, et olukord ei läheks hullemaks, tuleb meil kõigil võimalust mööda püsida kodus. Vastasel korral riskime nii haigestuda kui surra kui kedagi tappa. Briti võimud reageerisid hilinemisega – ja eksperdid on seisukohal, et aastaga kaotab riik 35 kuni 70 tuhat inimest, keda oleks saanud päästa. Mõelge nende arvude üle.
Niisuguse ulatusega vapustused toovad esile nii inimeste parimad kui halvimad omadused. Ungari peaminister kasutab olukorda, et saada piiramatuid volitusi. Hiinlased kingivad Itaaliale maske ja meditsiinilist varustust – aga Tšehhi konfiskeerib selle. Hiljem vabandab ja saadab partii maske lepituse märgiks – kuid see ei kustuta eelnevast jäänud halba muljet. Tõepoolest, see on Euroopa Liidu solidaarsuse test. Ja täna on igaüks iseenda eest väljas, kuigi ka Euroopa Liit teeb kõik, mida saab. Kuid ta saab teha vähe, sest me ise oleme juba nii paljude aastate vältel keelanud tal rohkemat teha, olles mures oma suveräänsuse pärast.
Ma kordan: igasugused erakorralise meetmed on õigustatud. Kui elada tahad, oled valmis rohkemakski. Kuid õiguste piiramine peab olema ajutine. Kui epideemia lõpeb, peavad inimõigused endise jõu saama. Ma kardan seda, et hirmust varjutatud kuude jooksul me harjume „kõva käe poliitikaga“ ja see hakkab meile meeldima. Jäik poliitiline reguleerimine on alati lihtsam ja mugavam kui arukas majanduslik regulatsioon. Kuid ranged meetmed üksnes leevendavad haigussümptomeid – aga meie vajame ravi.
Hoidke ennast, ärge haigestuge – ja kohtumiseni nädala pärast.