"Yana Toomi Brüsseli päevik": tähelepanu all on eelarve seitsmeks aastaks säästlikkuse pooldajate ja solidaarsuse pooldajate jaoks.
Oli kord muinasjutumaa, aga mitte seitsme kuningriigiga nagu „Troonide mängus“, vaid kahekümne seitsmega. Varem oli neid kakskümmend kaheksa, aga üks saarekuningriik eraldus teistest, väites, et neil on isegi draakonid teiste omadest paremad ja oma kullapotist nad midagi ühisesse katlasse panema ei hakka. „Tont nendega,“ otsustasid ülejäänud – ja elasid-olid endistviisi edasi.
Oli selles riigis veel üks niisugune komme, et iga seitsme aasta tagant arutasid kuningad ja kuningannad omavahel, mille peale katlasse kogunenud kulda kulutada. Kulda jäi aga vähemaks, eelarvekatlas oli auk. Kuningriikide liidrid tulid kokku – ja läks kismaks. Rikkad nõuavad, et puudujääki kataksid kõik. Vaesed kinnitavad, et kuningriigid leppisid kokku solidaarsuses, seega, kellel kulda rohkem, see paneb rohkem ka katlasse.
Nii need kuningad tülli läksidki – eraldunud saarekuningriigi suureks rõõmuks. Ja muinasjutt sai läbi.
Aga nagu öeldakse – ärge mitte lootkegi.
Tõsi, tippkohtumine seitsmeaastase eelarve osas kujunes pehmelt öeldes läbikukkumiseks. Austria, Taani, Rootsi ja Holland jäid endale kindlaks: eelarve peab moodustama ühe protsendi Euroopa Liidu brutotulust – ja mitte kübetki rohkem.
Säästlikkuse pooldajate vastas seisavad solidaarsuse pooldajad, seitseteist riiki, teiste hulgas Eesti. Nende ettepanek on – üks ja üks kümnendik protsenti. Mõni nõuab ka kuutteist sajandikku või isegi kolme kümnendikku. Vahe on tohutu: eelarves on triljon eurot, üks kümnendik protsenti on seega miljard.
Solidaarsuse pooldajad on mõistlikkuse piires valmis kompromissiks, säästlikkuse pooldajad mitte. Eriti tõusis esile Hollandi peaminister Mark Rutte: ta võttis tippkohtumisele kaasa Chopini elulookirjelduse ja vähemalt oma sõnade kohaselt katkestas selle lugemise üksnes selleks, et järjekordselt ei öelda.
Aga kõik pole sugugi nii lihtne.
Esiteks, eelarve kiidab heaks Europarlament – ja ta ei tee seda, kui säästlikkuse pooldajad järele ei anna.
Teiseks, Rutte ja teiste järeleandmatus on mõeldud publiku jaoks: vaata, valija, me võitleme sinu huvide eest! Samas mõistavad kõik, et kokkuleppele tuleb jõuda. Isegi kummagi poole kõige raevukamad võitlejad ei hakka Euroopa Liitu eelarve pärast lammutama.
Kolmandaks, põhimängijad distantseerusid mõlemast sõjaleerist. Merkel hindas Rutte käitumise lapsikuks, Macroni ärritab, et Euroopa Liit „on jagunenud klubideks“. Ei Prantsusmaa ega Saksamaa soovi jageluses osaleda, neid hakkab see kõik juba tüütama.
Aga ka kaks vastasleeri pole monoliitsed. Igal riigil on oma huvid. Ajalehe Politico allikas jagas tähelepanekut, et Austria kantsler Sebastian Kurz, kes on absoluutne säästlikkuse pooldaja, komistas läbirääkimiste käigus ebameeldiva üllatuse otsa. Tema ja Rutte võitlevad justkui sama eesmärgi nimel, kuid Holland võidab sellest oluliselt rohkem kui Austria.
Kokkuleppest aga ei pääse. Järgmine tippkohtumine tuleb märtsis. Seni keeb töö paleede kuluaarides: kuningad jaa kuningannad kompavad teed kompromissini. Olulisim on mitte komistada. Jah, Eestile on lubatud mitmeid miljoneid õiglase ülemineku fondist rohelisele majandusele üleminekuks. Seejuures regioonidelt soovitakse ära võtta 11% vahenditest, põllumajanduselt 12%. Kuid Ida-Virumaa on regionaalpoliitika ning põllumeeste traktorid sõidavad kütusega, lehmad aga toodavad kasvuhoonegaasi metaani. Kõike seda on tarvis arvesse võtta.
Euroopa vajab mitte lihtsalt kompromisseelarvet, vaid arukat eelarvet.
Kohtumiseni nädala pärast.