„Yana Toomi Brüsseli päevik“ on tagasi. Räägib Yana Toom:
On juba selge, et uue Euroopa Komisjonuga igavleda ei saa. Ees on suured muutused, sealhulgas ka sotsiaalalal, mis on Eesti jaoks eriti oluline. Esimeseks teemaks on Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni avalöök globaalse soojenemise vastu. Emissiooni mahuks on triljon eurot – see on 85 Eesti Vabariigi riigieelarvet. Just nii palju kavatsetakse kulutada, et Euroopa Liit lõpetaks 2050. aastaks atmosfääri saastamise kasvuhoonegaasidega.
Triljon on summa, mis kõlab peaaegu abstraktselt, aga Roheline kokkulepe, Green Deal, mida paneb ette von der Leyen, on pikaajaline programm. On selge, et vaid vähesed selle kokkuleppe sõlmimise osalised elavad ise aastani 2050, et näha seda saabuvat paradiisiaeda. Aga Greta Thunbergi vanused noored seda kindlasti näevad. Greta kohta on erinevaid arvamusi, kuid sellega, et meie lapsed soovivad kolmekümne aasta pärast elada elamiskõlbulikul planeedil ja mitte põrgus – peab nõustuma.
Kuid küsimus pole üksnes maailma päästmises. Oluline on, et tegutsemise käigus ei lõhutaks majandust, ei muudetaks Euroopa Liidu vaeseid elanikke veel vaesemaks. Vaesus tähendab sotsiaalset pingestatust – meenutagem lakkamatuid streike Prantsusmaal. Niisugune pingestatus hävitaks Euroliidu sama kindlalt kui globaalne soojenemine.
Oluline on konkreetsus. See on olemas: lähimatel aastatel on Euroopa Liit valmis eraldama meile õiglase ülemineku fondist 125 miljonit eurot. Lisaks üle 200 miljoni struktuurifondidest. Lisaks omafinantseerimine, veel üle 200 miljoni. Kokku lähima seitsme aasta jooksul saab Eesti kulutada majanduse roheliseks muutmiseks 570 miljonit eurot.
On seda palju või vähe? Kui absoluutarvudes vaadata, siis 12 riiki 27-st saavad rohkem. Näiteks Poola saab tervelt kaks miljardit, see on rekord. Kui aga vaadata saadava summa ja elanikkonna arvu suhet, siis on rekord Eesti käes: 95 eurot inimese kohta. Isegi ligilähedaselt niisama palju ei saa mitte keegi. Ja kõik tänu põlevkivile – me oleme Euroopa Liidu ainus riik, kellele antakse raha põlevkivitööstusest vabanemiseks.
Kuid rõõmustada on vara. Raha saabub siis, kui me oleme välja töötanud üksikasjaliku investeerimisplaani. Kuhu miljonid panustada? Jah, hea oleks ka jõgesid puhastada ja alternatiivsetesse energiaallikatesse investeerida ja kodusid soojustada ja transport elektrifitseerida. Aga esmajoones tuleb arvestada Kirde-Eesti inimeste ja nende töökohtadega. Nendega, kes on töö kaotanud, ja nende pereliikmetega - selliseid inimesi oli juba üksnes möödunud aastal mitu tuhat. Nendega, kes veel töö kaotavad, kuna põlevkivitööstusega on seotud 14 tuhat töötajat. Midagi juba tehakse, Eesti Energia näiteks maksab stipendiume ümberõppeks, aga kui me räägime terve tööstusharu likvideerimisest, siis ega stipendiumitega probleemi ei lahenda. Ida-Virumaal otsib hetkel tööd 6500 inimest. Ning iga sealne kümnes töövõimeline elanik on tööta. Olukord sarnaneb katastroofile.
Meil on vaja juba praegu läbi mõelda ja arutada, milline peaks olema Kirde-Eesti taassünni üksikasjalik programm. Riigil tuleb toimuvasse sekkuda – turumajanduse isereguleerumise peale seal loota ei tohi. Kui me pakume raha ettevõtjatele, nemad aga reageerivad aeglaselt nagu tavaliselt, siis lõpeb kõik sellega, et Euroopa Liidu raha jääb välja andmata või kulutatakse ära mujal, mitte Ida-Virumaal. See oleks aga andestamatu.
Kohtumiseni nädala pärast.