Eetris on „Brüsseli päevik Yana Toomiga“. Seekord räägib eurosaadik Yana Toom EL-i Noortegarantiist, mis aitab meie noori töö leidmisel.
Peaaegu keegi ei mäleta meil enam nõukogude laulu „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu…“, kus muu hulgas öeldakse et noorte ees on meil kõik teed lahti. On ju kapitalismis igaüks oma karjääriõnne sepp. Ent ka kõige tulihingelisem kapitalismi pooldaja ei hakka eitama, et tööpuudus noorte hulgas on kurjast. Kurja vastu aga on vaja võidelda ning seda soovitatavalt efektiivselt.
Seepärast näeb Euroopa Liidu eelarve aastaiks 2014-2020 ette soliidse summa – kaheksa miljardit kaheksasada miljonit eurot – üleeuroopalisele algatusele „Noortegarantii“. Selle mõte on järgmine: kõigile noortele kuni 25 eluaastani tuleb nelja kuu jooksul hetkest, mil nad on jäänud töötuks või lõpetanud õpingud, pakkuda riigi toetusel kas töökohta, haridustee jätkamist või praktikat. Teiste sõnadega öeldes ei tohi noored täiendada „lumehelbekeste“ põlvkonna ridu, kes ei tööta, ei õpi ega stažeeri.
Yana kommenteerib: “Tööpuudus on ju nagu narkootikum. Kui selle külge kord kinni jääd, on lahti saada väga raske, lihtsalt psühholoogiliselt. Kahjuks on Eestis sellega probleem. Vastavalt statistikale vähenes nende 15-24-aastaste inimeste arv, kes ei õpi ega tööta, stabiilselt, kuid ainult 2018. aastani, mil see küll veidi, kuid ikkagi kasvas. Möödunud aastal ei töötanud ega õppinud iga kaheksas sellesse vanusegruppi kuuluv inimene… „Lumehelbekeste“ põlvkond on üha sagedamini mugavustsoon, pikaleveninud puberteet, millest täiskasvanute ellu astuda ei taheta. Aga peab. Seepärast, nagu räägiti nõukogude ajal, „et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast“. Ja Euroopa Liidu „Noortegarantii“ on siin just kõige õigemal kohal.”