Eetris on iganädalane „Brüsseli päevik Yana Toomiga“. Seekord räägib eurosaadik Yana Toom Maagaasi direktiivist ja tantsist gaasitorustik Nord Stream 2 ümber.
Perifraseerides Viktor Stepanovitš Tšernomõrdinit, võib öelda, et me kõik elame nafta ja gaasi atmosfääris. Ka värskes koalitsioonilepingus on silmapaistmatu punktike, mis ei äratanud eksperdite tähelepanu: „Energiajulgeoleku ja püsivarude tagamiseks Eestisse tuleb ehitada piirkondlik veeldatud maagaasi terminal.“
“Kokkusattumusel hääletas Europarlament eelmisel nädalal nn Maagaasi direktiivi paranduste küsimuses, et laiendada selle direktiivi mõju kolmandate riikide gaasitorustikele. Need parandused on mõeldud justkui spetsiaalselt selleks, et tekitada kahju Nord Stream 2-le. Nendega läheks gaasitorustikul raskeks ning gaasisõjas Euroopa eest oleks USA Venemaast jagu saanud. Kuid juhtus nii, et USA vastu ei ole siin mitte ainult Venemaa, vaid ka geograafia, majandus ning terve mõistus.”
Vene gaas võib peita endas geopoliitilisi riske, aga täpselt sama palju kehtib see Ameerika gaasi kohta. USA pakub vedelgaasi, aga see on, esiteks, iseenesest kallis, kallim kui tavaline. Teiseks, USA veeldatud gaas on väga kallis, sest transpordikulusid pole ju keegi tühistanud. Kolmandaks, Venemaa tarnib ELi turule rohkem veeldatud gaasi kui USA. Ja see tendents säilib. Ja Saksamaa – üks kahest Euroopa mootorist - vajab hädasti gaasi.
“Direktivi parandused võeti vastu, kuid kõige huvitavama paranduse mõtles välja Venemaa gaasist huvitatud Saksamaa. Uute nagu Nord Stream torustike jaoks lükatakse direktiivi kehtivus viie aasta võrra edasi. See on pikk aeg, mille jooksul nagu tolles loos Hodža Nasreddinist võib surra kas eesel või emiir… Eesti kavatseb ehitada veeldatud gaasi terminali niikuinii. Jääb siiski arusaamatuks, kelle gaas sinna lõpuks tekib – Ameerika või Venemaa oma. Või mõlemad – mine tea, kuidas see kõik areneb,” ütleb eurosaadik.