Minu jaoks oli nädala peamine sündmus kolmapäeval, 22. aprillil toimunud läbirääkimised sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise direktiivi üle.
Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja ELi Nõukogu vahelistel läbirääkimistel osalesin ma Euroopa Parlamendi poolt selle direktiivi variraportöörina. Direktiivist kirjutasin lähemalt siin. Nagu tavaliselt, arutati palju tehnilisi üksikasju. Otsiti ja leiti kompromisse. Olulisimas osas jõudsime kokkuleppele, kuid protsess jätkub, vaatame, kuidas sündmused edasi arenevad.
Esmaspäev algas saatega „10 minutit Jana Toomiga” Radio Maximumis, kus rääkisin nädala kõige inetumast skandaalist ehk sellest, kuidas meie valitsus otsustas rünnata meile nii vajalikku palga läbipaistvuse direktiivi. Mainin veel eelmise nädala lõpus Delfis ilmunud arvamust samal teemal.
Pärast intervjuud lendasin Brüsselisse ja lennukis valmistusin kolmepoolseks kohtumiseks: lugesin dokumente, memosid, mõtlesin läbi argumente. Teisipäev oli pühendatud töörühmadele, toimusid nelja töörühma koosolekud. Lisaks ka Renew Europe'i koosolek, mille esimene osa toimus teisipäeva õhtul ja teine kolmapäeva hommikul.
Arutasime tulevast Euroopa eelarvet. Siin on minu ülesanne saavutada, et sotsiaalvaldkond eraldataks eelarve eraldi rubriigiks ja ükski valitsus ei saaks neid rahasid võtta ja kulutada millegi muule. Arutati ka erinevaid eelnõusid, mille üle hääletame järgmisel nädalal Euroopa Parlamendi täiskogu istungil Strasbourgis. Kõige huvitavamate teemade hulgas on arutelu seksuaalse nõusoleku põhimõtte üle erinevate riikide seadustes. Eestis on see kuum teema; mitte väga ammu lugesin arvamust, et „mitte iga seks ilma nõusolekuta on vägistamine”, kusjuures selle kirjutas mees – tema vaatevinklist on asjad just nii, küsida naistelt ta unustas. Selle kohta pole mul tsensuurseid sõnu.
Teine teema, mida me eelseisval istungjärgul arutame, on väetised. Probleem on tõsine: väetiste puudus seoses Hormuzi väina sulgemisega võib põhjustada näljahäda Aafrikas ja rändelaine ELi. Aga loomulikult ei saa Euroopa Parlament siin palju teha.
Kolmapäeval töökoosolekute ja kolmepoolse kohtumise vahel jõudsin ma Tallinna linnavolikogu liikmena osaleda linnavara komisjoni koosolekul. Samuti andsin intervjuu Meduzale (sõltumatu venekeelne meediakanal väljaspool Venemaad) sellest, kuidas on Eestis pärast sõja algust muutunud Venemaa kodanike ja üldse venekeelsete inimeste olukord.
Neljapäeval salvestasin „Brüsseli päeviku” Euroopa Komisjoni algatuse kohta, mis teatas kolmapäeval meetmetest seoses energiakriisiga. Eestile on seal vähe head ja paljuski on see kahjuks Eesti ja meie euroskeptikute „teene”. „Päevikut” saab vaadata siin. Reedel jätkasin ettevalmistumist täiskogu istungjärguks, lugesin fraktsioonikaaslaste muudatusettepanekuid, otsustasin, kas neid toetada või mitte, kirjutasin samal ajal artiklit Eesti Ekspressile.
Mainin veel, et mina, nagu paljud Euroopa Parlamendi liikmed, allkirjastasin Euroopa Komisjonile suunatud kirjaliku küsimuse, mille esitas minu Hollandi kolleeg Tineke Strik Roheliste fraktsioonist. Euroopa Komisjon teatas, et võtab vastu Talibani delegatsiooni, et arutada afgaanide väljasaatmist EList. Taliban on liikumine, mis valitseb täna Afganistanis. Talibani ei tunnusta üldiselt ükski ELi riik ning see on kurikuulsalt tuntud inimõiguste, eriti naiste õiguste rikkumiste poolest. Kuidas saab Euroopa Komisjon nendega üldse midagi arutada, rääkimata afgaanide kodumaale tagasisaatmisest, kes just Talibani eest meie juurde põgenesid? Nõudsime selgitusi selle küsimuse kohta, millele Euroopa Komisjon on kohustatud vastama.
Foto: Laurie DIEFFEMBACQ / European Parliament