Möödunud esmaspäev algas taas saatega „10 minutit Jana Toomiga” Radio Maximumi eetris. Seekordne teema oli USA ja Iisraeli sõda Iraaniga, millest ma kirjutasin neljapäeval ka „Brüsseli päevikus Jana Toomiga”.
1
Teisipäeval esinesin Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) konverentsil „Wage-up: palga tõstmine ja võrdõiguslikkuse tugevdamine”. Loomulikult oli konverents pühendatud rahvusvahelisele naistepäevale. Rääkisin soolisest palgalõhest. Eesti on siin kogu Euroopa eesotsas, esikohal. Olukord ei parane, vaid halveneb: teistes riikides on nooremate palgalõhe väiksem, meil aga suurem!
Muide, Brüsseli kasulikkusest: juba ammu on olemas direktiiv, mis kohustab tööandjat muutma palgad läbipaistvaks, et naiste diskrimineerimine oleks võimatu. Aga Eesti venitas ja rakendab direktiivi viimasel hetkel, alles sel aastal. Selles pole süüdi Brüssel, nagu te ise mõistate.
2
Teisipäeval oli minu fraktsiooni Renew koosolek, kus arutasime taas MFF-i – nii nimetatakse bürokraatlikus keeles seitsmeaastast Euroopa eelarvet. Sellega läheb kõik väga halvasti. Tavaliselt tegelesid Europarlamendis eelarvega kolm komisjoni: Eelarvekomisjon (arusaadav), Sotsiaalkomisjon (eelarves on palju vahendeid sotsiaalseteks eesmärkideks) ja Põllumajanduskomisjon (kolmandik eelarvest on kompensatsioonid põllumajandustootjatele). Nüüd aga on intriigide tulemusel Tööhõive ja sotsiaalküsimuste komisjon EMPL, mille liige olen, MFF arutelust kõrvale jäetud. Selle asemel hakkab nüüd arutelu juhtima Regionaalasjade komisjon REGI.
Sellal on uue Euroopa eelarve sotsiaalvaldkonna osas suuri küsimusi. Euroopa Komisjon tahab riikidele öelda: siin on teile raha, 14% peab minema sotsiaalvaldkonnale, milleks täpselt – see on teie asi. Esiteks on summa ise inflatsiooni tõttu palju väiksem kui eelmises MFF-is. Teiseks meie Eestis saame hõlpsasti ette kujutada, kuhu need õnnetud 14% Reformierakonna soovil lähevad. Sotsiaalvaldkonnani need kindlasti ei jõua. Meie seisukoht on, et need vahendid peavad olema sihtotstarbelised, eriti kuna MFF-i projektis ei ole ei õiglase ülemineku fondi ega globaliseerumise tagajärgede parandamise fondi.
Sellest rääkisin ka töörühma koosolekul: kallid kolleegid, kui lähete valimistele, annate sotsiaalseid lubadusi, sest ELi õigusaktide ja direktiivide lihtsustamine ärihuvide nimel teie valijaid ei huvita. Teid valivad tavalised maksumaksjad, kes soovivad, et nende elu muudetakse lihtsamaks. Euroopa sotsiaalsete õiguste sammas võeti vastu 2017. aastal, kuid siiani pole seda rakendatud – kuidas see üldse võimalik on? Tundub, et kolleegid said minust aru.
Muudatused MFF-is teeme lõpuks Põllumajanduskomisjoni (AGRI) kaudu. Aga siin tekib muidugi huvide konflikt: AGRI hakkab esmajärjekorras lobitööd tegema põllumajandustootjate hüvitiste nimel. Üldiselt on probleem olemas ja peame selle kuidagi lahendama.
3
Kolmapäeval kohtusin koos EMPL komitee kolleegidega Prantsuse senaatoritega. Peamiselt olid need konservatiivid – neid on Prantsuse senatis enamus. Senaatorid küsisid meilt, mida täpselt teeme. Rääkisime. Neile see eriti ei meeldinud ja nad pidasid meile loengu sellest, millega peaksime tegelema. Pidin selgitama, et praeguse parlamendi koosseisu juures ei saa me endale lubada koostada raportit, mida Euroopa Komisjon hiljem isegi ei loe. Tegeleme praktiliste asjadega: see, see ja see. Üldiselt möödus kohtumine, nagu öeldakse, produktiivses ja sõbralikus õhkkonnas.
4
Kolmapäeval osalesin ma ajakirja Parliament korraldatud konverentsi paneelis, mis oli seotud 8. märtsiga. Arutati sünnitusjärgset depressiooni, meeste ja naiste palgaerinevusi ning noorte naiste koormust. Teised osalejad järeldasid sellest demograafilist kriisi. Jah, majanduslik olukord ja ebakindlus tuleviku suhtes mõjutavad demograafiat esmajärjekorras. Aga minu arvates on vale öelda, et naised justkui peavad lapsi sünnitama – see on vabatahtlik asi. Viimasel ajal on selline retoorika paraku hakanud kõlama peaaegu kõikjal.
5
Kolmapäeva õhtul toimus fraktsiooni töörühmas veel üks arutelu MFFi üle, kus keskenduti kalandusele ja põllumajandusele. Nendes teemades pole mina spetsialist, kuid põllumajanduse kohta võin öelda, et käimas on suur võitlus, mille tulemus on ettearvatav. Ida-Euroopa riigid tahavad, et nende põllumajandustootjatele makstaks sama suurt hüvitist kui Lääne-Euroopa riikides. On selge, et praegustes tingimustes keegi summat ei suurenda. (Tuletan meelde, et see on kolmandik Euroopa eelarvest, kuigi põllumajandustootjad annavad veidi üle 1% Euroopa SKPst.) EL peab arendama tööstust. See tähendab, et hüvitisi saab võrdsustada ainult Lääne-Euroopa põllumajandustootjate hüvitisi vähendades. Aga seda ei tee keegi – vastasel juhul tulevad põllumehed pealinna traktoritega ja viskavad riigiasutusi efektselt sõnnikuga. Prantsusmaal ja Belgias oskavad nad seda väga hästi teha.
6
Reedel oli mul kaks kohtumist Eestis: Tallinnas Pae Gümnaasiumi 10.–12. klassi õpilastega ja Paldiskis, kus toimus minu kui Euroopa Parlamendi saadiku vastuvõtt.
Järgmisel nädalal olen esmaspäevast neljapäevani lähetuses Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonist (FEMM) – lendan New Yorki, ÜRO naiste staatuse komisjoni 70. istungjärgule.